kala lemmikule

Kala on kasulik toiduaine, sisaldades mitmeid organismile vajalikke aineid (rasvad, valgud, süsivesikud, mineraalained) ja vitamiine. Kalaliha on ka suhteliselt pehme, mistõttu seedub hästi.
Kalad on erineva toiteväärtusega. Kalade toiduenergia sisaldus ehk kalorsus jääb enamasti 80 -200 kilokalori vahele 100 grammi kala kohta ehk et nad on madala kalorsusega, kui võrrelda näiteks veiseliha (500 kcal/100 g), sealiha (600 kcal/100 g) või piimatoodetest juustuga (400 kcal/100g).
Väike kalorsus on näiteks tursal, tilaapial, mintail. Suurema toiteväärtusega kalad on kilu, lõhe, atlandi heeringas. Eesti rahvuskala räim on keskmises vahemikus.

Erinevate kalade rasvhappeline koostis
Kalu peetakse tervislikuks toiduks just eelkõige kalades sisalduvate kasulike rasvhapete, peamiselt oomega-3 rasvhapete tõttu. Kalade rasvasisaldus kõigub tugevalt 0,1–33%ni, sõltudes lisaks liigile ka teistest faktoritest, nagu elupaik ja söök ning püügiaeg. Kalarasva koostis erineb tunduvalt teiste loomsete rasvade omast. Sõltuvalt elupaigast varieerub ka toit. Kalade rasvasisaldus on suurem sügiseti ning madalam kevaditi.
Lipiidid ehk rasvad talletavad ja vabastavad energiat ning samuti kaitsevad rasvad siseorganeid löökide ja põrutuste vastu. Kalarasv sisaldab palju pika ahelaga hulgiküllastumata oomega-3-rasvhappeid, millel on soodne mõju vere koostisele. Need rasvhapped kaitsevad südant ning hoiavad vere vedelana. Nädalas on soovitatav anda kala 2–3 korda.
Rasvasisaldusest rääkides võib eristada erinevaid rasvhappeid: küllastunud, monoküllastumata ja polüküllastamata rasvhapped. Eriti väärtuslikud on polüküllastumata rasvhapped, mille hulka kuuluvad omega-3 ja omega-6 rasvhapped, mida organism ise sünteesida ei suuda ja mida tuleb sisse süüa toiduga. Omega-6 rasvhapetel on tähtis roll kasvu ja arengu tagamisel. Omega-3 rasvhapped on tähtsad närvirakkude tööks: nad muudavad veresoonte seina elastseks ning väldivad trombide teket.
Seega, mida rasvasem kala, seda enam sisaldab kala organismile vajalikke omega-3 ja omega-6 rasvhappeid.
Rasvasisalduse alusel saab kalad jagada kahte suuremasse gruppi. Väherasvastes kalades (tursk, ahven, haug, koha, särg, tilaapia, mintai, hõbeheik) on rasva kuni kaks grammi 100 grammi kala kohta (umbes 1%). Kalad, milles on rasva üle kahe grammi 100 grammi kala kohta, loetakse rasvasemateks kaladeks. Rasvasemateks kaladeks loetakse näiteks lõhelisi, heeringalisi, tuuralisi, tuunikala, skumbriat, makrelli, kilu, räime, forelli, angerjat. Kalarasv võib olla jagunenud ebaühtlaselt. Tavaliselt on väga rasvane kala maks, rasva on palju ka naha all ja kõhuõõnes.
Vitamiinid. Vitamiinid on vajalikud orgaanilised bioaktiivsed ühendid, mida organism vajab normaalseks talitluseks ning mida organismis ise ei sünteesita või sünteesitakse ebapiisavas koguses. Vitamiinide nappus muudab organismi rakud vastuvõtlikuks haigustele, samuti on vitamiinipuuduse tunnuseks muuhulgas väsimus.
Kalarasv sisaldab suures koguses rasvlahustuvaid vitamiine (A-, D-, E- ja K-vitamiin), mõne liigi rasv ka B1- ja B2-vitamiini. Eriti tähtis on kalade suur D-vitamiini sisaldus, sest seda vitamiini leidub tavaliselt toidus vähe. Seega kalad sisaldavad kõiki tuntud vitamiine peale C-vitamiini. D-vitamiini on rohkelt kohas, siias, räimes ja lõhes, A-vitamiini rääbises, E-vitamiini lõhelistes, latikas ja räimes. Kalaliha on tänuväärne B grupi vitamiinide allikas nagu niatsiin (B3) või B12. Viimast on rohkesti räimes: 100 grammi räime katab nädalase B12 vajaduse. B-vitamiinil on oluline osa raku ainevahetuses, närvisüsteemi normaalses talitluses ja naha, karvastiku, silmade, suu ja maksa tervise tagamisel. E-vitamiin on hea antioksüdant, ning A grupi vitamiinid soodustavad luustiku kasvu ja hoiavad nägemisteravust.
Kalavalk, nagu ka liha- ja munavalk, on täisväärtuslik valk, sest sisaldab piisavas koguses kõiki asendamatuid aminohappeid. Kalavalgust moodustab sidekude ainult 2–5%. Valgud on organismile olulised toitained, milleta ei saa hakkama ükski meie rakk. Valgud aitavad organismil toota verd, taastada kudesid ja kasvatada lihaseid. Samuti osalevad valgud aktiivselt antikehade tootmises ja immuniteedi kujunemises haiguste vastu. Kalad sisaldavad peaaegu kõiki asendamatuid aminohappeid, mida organism ise ei tooda või toodab liiga vähe. Keskmise valgusisaldusega kalad on kilu ja räim. Kõrgem valgusisaldus on heeringal, mintail, tursal, lõhel ja tilaapial. Kala sisaldab 13–23% täisväärtuslikke valke, mida on paljudes kalades lausa 25% ja sügisel on isegi räimes valku kuni 23%.
Kala on suurepärane mineraalainete allikas. Mineraalained on olulised luustiku arenguks ning normaalse ainevahetuse tagamiseks. Mineraalained aitavad edastada ka närviimpulsse. Kaladeski leidub piisaval hulgal erinevaid mineraale (1–5%). Kala lihaskoes on palju kaltsiumi, fosforit ja magneesiumi, eriti ohtralt on aga kaltsiumi ja fosforit kala luudes. Seepärast on põhjust süüa näiteks räimi koos luudega. Mikroelementidest on kalas tähtsamad jood, seleen, raud ja tsink. Mikroelement seleen kaitseb organismi vähirakkude arengu eest ja hoiab ära südameinfarkti. Seleen on ka tuntud antioksüdant, mis kaitseb kalarasva oksüdeerumise eest. Kõik merekalad sisaldavad rikkalikult joodi, millest rafineeritud toiduainete ajastul tihti vajaka jääb. Piisav joodikogus toidus tagab kilpnäärme normaalse talitluse. Veel on kalades naatriumi, magneesiumi, tsinki jm. Südamehaigetele vajaliku kaaliumi sisaldus on suurem merekalades. Lõhes leidub rakkude normaalseks talituseks vajalikku kaaliumi (490 mg/100 g). Räimes sisaldub märkimisväärselt näiteks luudele ja hammastele vajalikku kaltsiumi (327 milligrammi 100 g kohta) ja tsinki (2,1 mg/100 g), aga ka teisi mineraalaineid. Fosforit leidub räimes 220, heeringas 280, skumbrias 280, kohas 230, haugis 200, tursas 210 mg/100 g; võrdluseks loomamaksas 314, -neerudes 239, -keeles 225 –südames 210, veiselihas 208, kanalihas 180, taises sealihas 164, rasvases kohupiimas 216, lahjas kohupiimas 189, kanamunades 192, küüslaugus 100 mg/100 g kohta. Atlandi heeringas on muuhulgas rauda (1,1 mg/100 g) ja naatriumi (90 mg/100 g). Mintai puhul võib esile tõsta magneesiumisisalduse (67 mg/100 g).

Kui mingil põhjusel kala ei sobi, tuleks asendada oomega-3 tarbimist ja optimeerida joodi saamist mõne teise toiduga. Oomega-3-rasvhappeid leidub ka nende loomade-lindude lihas ja munades, kes on kasvanud vabalt (metsikult või rohumaadel) ja saanud süüa rohelisi taimi. Samuti leidub oomega-3-rasvhappeid taimedes: eelkõige chia-, lina-, kanepi-, tudra- ja seedermänniseemnetes ning kreeka pähklites. Küll aga tuleb silmas pidada asjaolu, et taimedest saadavat oomega-3 organism nii hästi ei omasta, seda eriti siis, kui oomega-6 ja oomega-3 omavaheline tasakaal on paigast ära. Organismil on vaja oomega-3st kätte saada ka kahte sorti alamrasvhapet ja taimedest seda valmiskujul saada pole võimalik, küll aga kalast ja rohtu söönud loomade lihast. Joodi leidub ka teistes mereandides, sh vetikates. Vetikaid saab kasutada pulbrina smuutides ja lisada toidule.

Mida vähem on kala töödeldud, seda rohkem seal on oomega-3 rasvhappeid. Madalam temperatuur tagab suurema hulga oomega-3 rasvhapete säilimise. Kala sisaldab ka kolesterooli: mida rasvasem on kala, seda suurem on ta kolesteroolisisaldus. Kalamarjas ja vähilistes on kolesterooli eriti palju.

Kala on kergesti riknev toiduaine. Eluskala mikroobid, mis tavaliselt pärinevad veest, on psührofiilid (külmalembesed), mis tähendab, et nad arenevad ja paljunevad jahedas. Mikroobe esineb kala katvas limakihis ja soolestikus. Riknemisel suureneb kala katva limakihi paksus, liha pehmeneb, lõhn ja värvuski muutuvad ebameeldivaks. Selline kala toiduks ei kõlba.

Kalades võivad elutseda parasiidid. Eesti järvedest, eriti Peipsist püütavates kalaliikides (haug, ahven, koha, kiisk) võib leiduda laiussi (Diphyllobothrium latum), mis nakatab ka inimest. Nakatumine toimub, kui toiduks tarvitatakse laiussiga saastunud (ka mitteküllaldaselt termiliselt töödeldud või soolatud) kala. Inimesel põhjustab laiuss peale seedehäirete ka rasket, B -vitamiini puudusest tingitud aneemiat. Laiuss hävib, kui kala külmutada temperatuuril –20 °C vähemalt 24 tundi või küpsetada, nii et kala sisemuses tõuseks temperatuur vähemalt +60 °C. Ka soolatav kala ja kalamari tuleks enne või pärast soolamist külmutada.

Eestis tegeleb kilust ja räimest valmistatud toodete müügiga lemmikutele Island of Pets

~*~*~*~*~*~

Lõhe lemmiku menüüs

Dr. Karen Shaw Beckeri sõnul võib lõhe olla suurepärane maius sinu lemmikule, samuti võib see olla osa nende täisväärtuslikust, tõule omasest dieedist. Kui kasutad lõhet maiusena, siis võiks lõhe moodustada kuni 10% sinu lemmiku (nii koera kui kassi) päevasest kalorinormist. Loodusest püütud Alaska lõhet on nimetatud peaaegu täiuslikuks toiduks, seda peamiselt selle toitainete profiili tõttu.

Loodusest püütud lõhe on omega-3 rikas
Omega-3 rasvhapped DHA ja EPA kujul on ühed kõige olulisemad toitained selles toidus. Kuna lemmikutel puuduvad ensüümid, mis on vajalikud taimsete omega-3 allikate, nagu nt kanep, chia ja linaseemned, muutmiseks DHA-ks, on oluline anda oma lemmikule loomsetest allikatest pärit DHA-d ja EPA-d. Lõhe on selleks suurepärane valik!
Neid tervislikke rasvu peetakse kasside ja koerte toitumises hädavajalikeks, kuna need aitavad säilitada naha ja karvkatte tervist, moduleerivad põletikku ja toetavad südame tervist. Omega-3 puudus võib kaasa aidata nägemisprobleemidele, artriidile, allergiatele ja kognitiivsetele düsfunktsioonidele.

Lõhes sisalduv astaksantiin
Astaksantiin on põletikuvastane antioksüdant, mida muuhulgas leidub ka lõhes. See karotenoid, mis annab loodusest püütud lõhele roosa värvi ja krillile säravpunase värvuse, on võimas toitaine, millel on vähi-, diabeedi- ja põletikuvastased omadused.
Ühes noorte ja vanade emaste beagle’ite seas läbi viidud uuringus märkisid teadlased, et astaksantiini lisamine parandas loomade mitokondriaalset funktsiooni. Eriti vanematel koertel suurendas astaksantiin ATP tootmist, mitokondrite massi ja tsütokroom c oksidoreduktaasi aktiivsust.
Veel üks astaksantiini kasu on see, et see pakub antioksüdante kehaosadele, mis tavaliselt seda toitainet väga palju ei saa. Astaksantiin võib ületada vere-võrkkesta ja hematoentsefaalbarjääri (veresoonte endoteel ja astrotsüütide jätked), mis tähendab, et see vähendab potentsiaalselt kesknärvisüsteemi, seljaaju ja silmahaiguste riski.

Kuidas oma koerale lõhet anda?
Kui sa pakud oma koerale lõhet (eriti just koertele), küpseta seda eelnevalt õrnalt. Madalal temperatuuril küpsetamine aitab lukustada niiskuse ning maitse toiduaine sisse. Väheses vees hautamine on kõige parem, sest aitab säilitada ka õrnad rasvhapped. Väldi frittimist ja praadimist, kuna need viisid võivad hävitada lõhes sisalduvad väärtuslikud toitained ja tekitavad Maillardi reaktsiooniprodukte (kõrgel kuumusel toiduvalmistamise ebatervislikud kõrvalsaadused, mida ei ole tervislik tarbida).
Parim lõhe lemmikloomade jaoks on värske töötlemata lõhe. Lõhest valmistatud konserv (Eestis ei ole väga levinud) võib küll olla mugav, kuid tihtipeale sisaldavad suures koguses naatriumi, mis ei ole kassidele ohutu. Suitsulõhe on sama probleemne, kuna seda töödeldakse sageli soolaga ja selles on samuti liiga palju naatriumnitraati.
Mereannid, sealhulgas lõhe, on rikkalik joodiallikas, mida koerad vajavad kilpnäärmehormooni piisavaks tootmiseks. Kasside puhul tuleks vältida joodirikaste toitude, sealhulgas mereandidel põhinevate toitude söömist, kuna see on hüpertüreoidismi soodustav tegur.

Miks lõhet peaks enne lemmikule andmist küpsetama?
Dr. Karen Shaw Becker ütleb, et lõhe peab alati olema küpsetatud ning seda seetõttu, et koerlased, kelle hulka kuuluvad kodukoerad, rebased ja hundid, kuuluvad ainsasse lõhe mürgistusele vastuvõtlikku loomaperekonda.
Selle potentsiaalselt surmaga lõppeva haiguse põhjustab organism Neorickettsia helminthoeca, mis on seotud anadroomsetes kalades esineva lest Nanophyetus salmincola (kalad, kes ujuvad kudemiseks ülesvoolu). Vaatamata oma nimele võivad seda haigust kanda ka muud tüüpi kalad, nagu forell, silmulised ja tuur.
Kui koer sööb nakatunud kala toorelt, satuvad koera organismi vastsete organismid. Need organismid liiguvad seejärel läbi vereringe ja lähevad maksa, kopsudesse, ajju ja lümfoidkoesse, kus nad võivad põhjustada nekroosi, hemorraagiat ja hüperplaasiat.
Teoreetiliselt võib kala mitmepäevane külmutamine patogeensed organismid inaktiveerida, seega, kui tõesti tahad oma koerale toorest lõhet anda, tuleks kala sügavkülmutada vähemalt 7 päevaks temperatuuril -20 kraadi Celsiuse järgi. Siiski, kui tahad olla päris kindel, et kala on su lemmiku jaoks ohutu, soovitab Dr. Becker enne lõhe lemmikule andmist õrnalt läbi küpsetada.

Kokkuvõtteks
Omega-3 rasvhapped DHA ja EPA kujul on looduslikult püütud lõhe kõige olulisemad toitained. Astaksantiin on oma olemuselt põletikuvastane antioksüdant, mida leidub samuti lõhes. See karotenoid, mis annab lõhe lihale roosa värvuse, on võimas toitaine, millel on vähivastased, diabeedi- ja põletikuvastased omadused. Kui pakud oma lemmikule loodusest püütud lõhet, küpseta seda enne lemmikloomale andmist ettevaatlikult. Hautamine väheses vedelikus on kõige turvalisem viis õrnade rasvhapete säilitamiseks. Igal juhul tasub vältida praadimist, kuna see võib hävitada väärtuslikke toitaineid.
Astaksantiin on looduslikult esinev mittetoksiline A-vitamiini allikas, mis on sadu kordi tugevam kui E-vitamiin ja 10 korda tugevam kui beetakaroteen, luteiin ja zeaksantiin.
Lõhe valgusisaldus võib konkureerida veiseliha omaga – 100-grammine portsjon sisaldab 19,8 grammi valku, mis on veidi suurem kui veiseliha 19,4 grammi sama portsjoni puhul.
Kui oma koerale lõhet anda, siis kindlasti tasub eelistada kas looduses kasvanud lõhet või siis kasvandustes kasvatatud, kellele pole sisse söödetud pigmendiühendeid (sünteetiline astaksantiin). Põhjus miks seda tasub vältida on see, et suur osa sünteetilise astaksantiini molekulidest pärineb naftaallikatest ning seda sa kindlasti oma koerale sisse sööta ei taha.

Allikad: internet
https://petfoodfacts.mercola.com/protein/salmon.html