Vetikad nagu fütoplankton (fütoplankton ehk taimhõljum, vees vabalt hõljuvate taimsete mikroorganismide (fütoplankterite) kogum, orgaanilise aine esmatootja veekogudes, toiduahela alglüli. Fütoplanktoni klassifikatsioon sarnaneb vetikate omale, kuid nt punavetiktaimed ja pruunvetikad sellesse ei kuulu, kuna on makrofüüdid ja bentilise eluviisiga. Fütoplankterid elavad veekogude ülemises veekihis, kuhu jõuab päikesekiirgust. Nad omandavad energiat fotosünteesi teel. Fütoplanktoni fotosünteesi aktiivsus moodustab maakera fotosünteesi aktiivsusest ligi poole. Arvuliselt kõige olulisemad fütoplanktoni rühmad on ränivetikad, sinivetikad ja dinoflagellaadid), spirulina ja klorella on väga antioksüdantide rikkad ning looduslikud kelaadid. See tähendab, et nad seovad kokku raskemetalle nagu aluminiium ja elavhõbe ning ei lase neil keha laastada.
Teatud mikrovetikad võivad sisaldada märkimisväärsetes kogustes õlisid (isegi kuni 75% vetika kuivmassist).
Unikaalne on ka mitmete vetikaliikide võime asustada meredes suuri sügavusi, kus valgusintensiivsus on teiste taimede kasvuks liiga nõrk. Pruunvetikaid võib leida kuni 15 m sügavuselt, punavetikad suudavad kasvada aga veelgi sügavamal – nende massilise leviku piiriks jääb enamasti 40–60 meetrit.
Punavetikad suudavad fotosünteesiks kasutada väga nõrka valgust seetõttu, et nende rakkudes esinevad koos klorofüllide, karoteenide ja ksantofüllidega spetsiifilised valgulised pigmendid – punane fükoerütriin ja sinine fükotsüaniin. Selliseid pigmentaineid ei ole teised elusorganismid võimelised organismisiseselt sünteesima. Punavetikates esinevad teatud spetsiifilised väävlit sisalduvad polüsahhariidid - agarid ja karraginaanid, mida kasutatakse laialdaselt toiduainetööstuses nende ainete tarretumisvõime tõttu. Pruunvetikates leiduvad aga teist tüüpi polüsahhariidid – alginaadid, mis on võimelised andma viskoosseid lahuseid ja teatud tingimustel ka geelistuma. Need vetikapolüsahhariidid leiavad lisaks toiduainetööstusele kasutust aga ka paljudes teistes valdkondades, sh kosmeetika- ja ravimitööstuses (stabilisaatorid, paksendajad, aeglaselt lahustuvate kapslite komponendid jms).
Pruunvetikates leidub märkimisväärsetes kogustes polüfenoole, mis on tugevatoimelised antioksüdandid ning kaitsevad organismi vabade radikaalide kahjuliku mõju eest. Pruunvetikate rakuseintes esinevad fukoidaanid ja laminariinid on bakteritsiidsete omadustega polüsahhariidid, mis kirjanduse andmetel tugevdavad immuunsüsteemi, normaliseerivad vere kolesteroolitaset, aitavad ära hoida ateroskleroosi, omavad viirusevastast toimet ning hävitavad vähirakke.
Puna- ja pruunvetikates esinevaid valgulisi pigmente kasutatakse looduslike värvainetena toiduainete ja kosmeetikatoodete koostises.
Sushi koostises kasutatavad vetikalehed valmistatakse Pyropia perekonda kuuluvatest punavetikatest (jaapani keeles ’nori’). Enamasti kasutatakse vetikalehtede valmistamiseks vesiviljeluse teel saadud (kultiveeritud) vetikaid. Aasias hõlmavad vetikafarmid suuri rannikuvee pindasid – ainuüksi Jaapanis on nori farmide all enam kui 600 ruutkilomeetrit.
Kui troopilistes vetes on levinud peamiselt punavetikate (eriti Kappaphycus ja Eucheuma liigid) kultiveerimine, siis jahedamates piirkondades kasvatatakse rohkem pruunvetikaid.
Vetikas kui toiduaine
Vetikat on inimeste toidulaual kasutatud juba aastatuhandeid. Eestlasteni jõudis vetikas eelkõige läbi idamaise köögi – sushi. Nori lehed, mis on täidetud riisi ja erinevate lisanditega, on valmistatud Nori vetikast. Kui meie tunneme põhiliselt ainult Nori vetikat, siis Jaapanis kasutatakse igapäevaselt toiduks üle 20 liigi vetikaid, mis moodustab rohkem kui 10% nende toidulauast. Vetikate toiteväärtust ja kasulikkust tervisele on hinnatud väga pikka aega. Hiinas peeti teatud liiki vetikaid juba 4000 aastat tagasi kuninglikuks söögiks ja alates 5. sajandist imporditi vetikaid Jaapanist. Jaapanis olid vetikad nii hinnatud, et ka meile praegu tuntud vetikaliigid Nori, Kombu ja Wakame olid käibel lausa naturaalse maksevahendina – keisrile sai aastamaksu maksta vetikates. Esimesed retseptid vetikatest on pärinevad 10. sajandil kirja pandud Jaapani leksikonist. Vetikad ei olnud toona just lihtrahva söök, vaid kuulusid eelkõige aadli, kõrgrahva ja munkade söögilauale.
Euroopas kasutasid Vanad-Kreeklased ja- Roomlased Vahemere piirkonnas kasvavaid vetikaid eelkõige meditsiinilistel eesmärkidel. Keldid ja viikingid korjasid Atlandi ookeani rannikul kasvavaid vetikaid ja valmistasid sellest suppe ning närisid kuivatatud vetikaid puhtal kujul toona üsna levinud meremeeste haiguse skorbuudi vältimiseks. Prantsuse rannikul Bretagne`s kasutati vetikaid vürtsikates kalasuppides ja kohaliku leiva “bara mor” valmistamisel ning isegi magustoitudes. Inglismaal Walesi rannikul on levinud vanad retseptid tumeda Laver vetikaga, näiteks „Laverbread“, mis on lausa üks osa kohalikust traditsioonilisest Walesi hommikusöögist.
Vetikas kui “mereköögivili” – „sea veggie“ on taas leidmas teed menüüsse, ka kogub üha rohkem tuntust Eesti vetest pärit põisadru. Vetikaid peetakse üheks tõhusaimaks supertoiduks ja seda mitte asjata. Kindlasti võiks vetikad olla üheks neist toiduainetest, mida lisada igapäevamenüüsse.
Vetikad olid kõige esimesed eluvormiks maal ja nende jõud on endiselt äärmiselt võimas. Vetikad annavad sõna otsese mõttes meile kõiki olulisi vitamiine, mineraale, aminohappeid, ensüüme ja proteiine. Tõenäoliselt ongi vetikas ainus olemasolev kõrgeim toitaineallikas. Vetika tõeline võim seisneb aga kindlasti ka sellest, et ta on väga kergesti seeditav. Vetikaid on tegelikult maailmas enam kui 30 000 liiki, aga tervislikel eesmärkidel tarvitatakse neist peamiselt sini-rohevetikaid, sprulinat ja klorellat.
Vetikad on uskumatult toitvad, olenevalt sordist on vetikad väga head vitamiinide ja mineraalide allikad, sh sisaldavad need A-, B-, C- ja E-vitamiini, rauda ning joodi. Vetikad sisaldavad ka valke, kiudaineid, süsivesikuid ja polüküllastumata rasvhappeid. Kuivatatud vetikad (nt spirulina ja klorella) on eriti toitaineterikkad. Vetikad on ka head antioksüdantide allikad.
järgneb...
No comments:
Post a Comment