Seega liigeste areng on mõjutatud suuresti ka välistest teguritest (toitmine, liikumine libedal pinnasel, haigused ja traumad jne) ja ka liigesedüsplaasia tekkel on suur roll koera kasvutingimustel.
Puusaliigesedüsplaasia on liigese kasvukahjustus (esimest korda kirjeldatud koertel 1935. aastal), mis põhjustab napa ja liigese vahelise sideme lõdvenemise ja ebastabiilsuse. Küünarliigese düsplaasiaks nimetatakse kodarluu ja küünarluu ebaühtlasest arengust tingitud kasvukahjustust.
Haiguse pärilikkuse mehhanismi ei ole leitud (kuna seda põhjustavat geeni pole siiani leitud, pole ka geenitesti võimalik teha, seetõttu püütakse liigesedüsplaasia esinemissagedust kontolli all hoida liigesedüsplaasia röntgenuuringutega), arvatakse vaid, et see pärandub mitme eri geeni kombinatsioonis ja retsessiivselt. Diagnoositakse seega vaid röntgenipildi alusel. Seejuures tuleb teada, et röntgenipilt näitab antud koera liigese seisundit (fenotüüpi), mitte seda, kas see on tal geenides (genotüüpi). Röntgenipilt tehakse ainult ühes kindlas asendis. Aste mõõdetakse nn. Nordbergi skaala järgi.
Kuna suur roll on ka välistel teguritel, siis düsplaasiadiagnoosiga koerte kõrvaldamine aretusest ei kõrvalda veel düsplaasiat ning ka täiesti terve diagnoosiga koertel võib olla puusaliigeste düsplaasia diagnoosiga järglasi ja vastupidi.
Esineb ka koeri, kellele on määratud raske düsplaasia aste, kuid neil ei esine ühtegi haigussümptomit ning on koeri, kes uuringute järgi on terved või kellele on määratud vaid kerge düsplaasia vorm, kuid nad lonkavad liikudes vms. ehk et lonkamine või kangevõitu liikumine ei ole enamasti liigese düsplaasiat osutavad märgid.
Liigeste düsplaasia vastu võitlemise programmid erinevates maades ei ole kahjuks andnud loodetud tulemusi – haiguse esinemissagedus püsib endiselt suhteliselt samal tasemel.
Liigesevalu võib olla tingitud kõhre taandarengust või kroonilisest põletikust liigeses, aga valu võivad põhjustada ka ülekoormusest või traumadest tekkivad ajutised liigesekesta, kõõluste või lihaste paiksed põletikud, kusjuures liiges ise ei pruugigi olla haige.
Kõik luustikuprobleemid pole samuti muidugi düsplaasia.
----
Liikumine on elu ja terved jalad annavad liikumisvabaduse, mõnikord tekivad aga kahjuks probleemid väiksematest kuni kõige tõsisemateni. Mida teha, kui teie koer hakkab lonkama?
Kõik luustikuprobleemid pole samuti muidugi düsplaasia.
----
Liikumine on elu ja terved jalad annavad liikumisvabaduse, mõnikord tekivad aga kahjuks probleemid väiksematest kuni kõige tõsisemateni. Mida teha, kui teie koer hakkab lonkama?
Koera lonkamisel on mitmeid põhjusi, mis võib jagada kahte kategooriasse: välismõjud jäsemetele ja kehasisesed probleemid.
Esineb ka loote arengu kõrvalekallete tõttu kaasasündinud väärarenguid liigestes või selgroos.
Põhjused pole kindlalt teada, kuid mõned viited on järgmised:
ülekoormus – nt. mingi pidev ühtne liigutus
ülekaal – liigne kaal surub liigestele
infektsioon – mõne viiruse, bakteri või seeninfektsiooni tagajärjel tekkinud liigesepõletik
Peamised põhjused:
haavad, torked, marrastused
verevalumid, lihaste venitused, nikastused, luumurrud või -mõrad
lihasepõletik
avitaminoos
kildmurd, avulsioonmurd
jäsemete verevarustuse halvenemine
pragunenud käpapadjandid
artriit, artroos, osteomüeliit, periostiit, bursiit, puusa- või põlveliigese düsplaasia
putukate nõelamised või loomade hammustused
käpa külmetamine
termilised või keemilised põletused
valulik punktsioon, ravimite või nõela kokkupuude neurovaskulaarse kimbuga
suurenenud lihas-skeleti koormus liigse kehakaalu tõttu
sidemete ja liigeste probleemid
hea- või pahaloomulised kasvajad
ainevahetushäired
muud haigused - neuroloogilised, kardioloogilised, endokrinoloogilised või nakkushaigused
Mõned intramuskulaarselt süstitavad ravimid võivad olla väga valusad ja põhjustada ajutist lonkamist – kui ravim on lahustunud, lonkamine kaob.
Kui te ei leia nähtavat põhjust, on see tõenäoliselt sisemine vigastus. Tavaliselt põhjustavad lonkamist lihas- ja liigesepõletikud ning luu- ja lihaskonna vaevused.
Probleemi olemust saab järeldada ka sellest, kas teie koer lonkab esi- või tagajalga.
Esijala lonkamist võivad põhjustada:
Küünarliigese nikastus, nihestus, luumurd, arenguhäire, kasvuraskus, düsplaasia.
Tagakäpa lonkamine võib näidata järgmist:
Seljanärvi pitsumine, istmikunärvi pitsumine, valulik intramuskulaarne süst, arenguhäire, kasvuraskus, düsplaasia.
Kõige sagedasem nikastuste ja luumurdude põhjus on - õnnetud kukkumised ja hüpped suurelt kõrguselt. Mõned tõud on riskirühmas:
Corgid, taksid, skyterjerid ja bassetid – nende suure vastuvõtlikkuse tõttu selja- ja käpaprobleemidele;
Prantsuse buldogid, mopsid - nende raske kehaehituse ja lühikeste jalgade tõttu; Chihuahuad, toyterjerid ja hiina harjaskoerad – nende habraste ja õhukeste luude tõttu.
Esimese asjana peaks lonke puhul loomulikult uurima jäsemeid ja andma koerale puhkust. Kui leiate padjanditelt pindmise haava, saate seda ise ravida, kuid sügava lõike, liigse verejooksu või muude vigastuste korral peate kindlasti pöörduma loomaarsti poole.
Esmaabi lonkamise korral:
1. äkiline lonkamine: koer ei toetu ühele jalale, see on katki ja veritseb
tõenäoline vigastus: käpapadja mehaaniline vigastus või rebenenud küüs
meetmed: töötle haava antiseptikumiga, määri haavasalvi ja kata marliga; kui haav on sügav või küünis halvasti rebenenud, pöördu loomaarsti poole
2. korduv lonkamine, mis tekib pärast suurenenud koormust ja kaob paari tunni pärast
tõenäoline vigastus: lihaspinge
meetmed: lõpeta füüsiline aktiivsus mõneks päevaks, tee kerget taastusmassaaži; kui mõne päeva pärast paranemist ei toimu pöördu spetsialisti poole
3. ühe jala lonkamine painutamisel ja sirutamisel
tõenäoline vigastus: nikastus
meetmed: tee külma kompressi, pane surveside; kui seisund ei parane, võta artriidi vältimiseks ühendust veterinaararstiga
4. longe treeningu ajal või pärast seda (võivad kaasneda alajahtumine, niutsumine, lihasvärinad, krambid)
tõenäoline vigastus: lihaskoe põletik
meetmed: soojenda koera termotekiga ja masseeri õrnalt tema käppasid; kui seisund halveneb, konsulteeri spetsialistiga
5. püsiv lonkamine, väsimus, tagajäsemed jäigad ja vaaruvad, raske tõusta pärast magamist
tõenäoline vigastus: puusaliigese düsplaasia
meetmed: pöördu spetsialisti poole
Ennetamine on parem kui ravi:
- toida koera kvaliteetse toiduga
- väldi koera külmal kõval pinnal lamamist
- väldi külmetamist ja vigastusi
- kontrolli regulaarselt koera jalgu vigastuste suhtes
- kui koeral on mingi luu- ja lihaskonna probleem, kaitse teda igati külma ja niiskuse eest
----
Kui koer lonkab, teeb see omaniku alati murelikuks. Eriti paneb aga muretsema olukord, kui lonkamine on tekkinud äkki, ilma nähtava põhjuseta, „kolib” aja jooksul ühest jalast üle teise ning on tugev.
Millega võiks tegemist olla?
Panosteiit
Panosteiit on koera kasvuajal vaevav haigus, mida kutsutakse ka kasvuraskusteks. See väljendub enamasti lonkamisena, tavaliselt 5-12 kuu vanuses, mõnikord ka hiljem. Panosteiidi puhul tekitavad kiirelt kasvavad luud koerale valu, koer ei taha kõndida ja tal võib esineda palavik ja isutus. Sümptomid võivad kesta paarist nädalast mitme kuuni. Vahepeal võib olla perioode, kui sümptomid kaovad ja siis võivad jälle hullemaks minna. Haigusele otsest ravi ei ole. Panosteiit paraneb ajaga ise, ega jäta püsivaid vigu.
Lonke kõige sagedasema põhjusena tulebki kasvueas kõne alla panosteiit ehk pano, nii nagu teda ingliskeelses kirjanduses sageli nimetatakse. Tegemist on pikkade toruluude haigusega. Panosteiit esineb enamasti suurekasvulistel kiiresti kasvavatel koertel, näiteks saksa lambakoertel, dogidel, dobermanidel, retriiveritel, rottweileritel jt, kuid seda on diagnoositud ka väikesekasvulistel tõugudel. Avalduda võib ka kuni 5-18 kuu vanustel koertel, kuid on dokumenteeritud ka juhtumeid, kui panosteiiti diagnoositi kahe ja viie aasta vanustel isenditel.
Isased koerad haigestuvad sagedamini kui emased (suhtes 4:1). Emased haigestuvad tihti esimese jooksuaja saabumisel.
Kuna panosteiit tabab noori koeri, kutsutakse teda vahel ka luude kasvuvaluks või tulenevalt sellest, et ta põhjustab longet järgemööda mitmes käpas, ka rändavaks lonkeks.
Levinud on see üle maailma, diagnoositakse ja uuritakse seda alates 1950ndatest aastatest, kuid hoolimata sellest ei ole tema tekkepõhjus(ed) teada.
Mis panosteiiti põhjustab?
Aegade jooksul on panosteiidi tekkepõhjustena kahtlustatud mitmeid faktoreid. Esmalt arvati, et tegemist on luusisese bakteriaalse põletikuga. Kuid püüded bakterit kindlaks teha jäid tulemuseta ning lisaks sellele allub haigus halvasti antibiootikumidega ravile, näidates üsna selgelt, et tegemist ei saa olla bakteriaalse nakkusega.
Ka viiruslik teooria ei ole kinnitust leidnud. Arvatud on, et panosteiidil võib olla geneetiline tagapõhi, sest haiguse esinemissagedus teatud tõugude hulgas (sh saksa lambakoertel) ning sugupuudes on suur. Samas ka see teooria ei ole leidnud kinnitust.
Viimastel aastatel seostatakse panosteiiti mittebalanseeritud toitumisega, sh. erinevate vitamiinide ja mineraalide puuduse või üledoseerimisega. Tõenäoliselt on siiski tegemist multifaktoriaalse haigusega, mille teket põhjustavad mitmed asjaolud, kaasa arvatud viiruslikud, geneetilised ja toitumuslikud faktorid. Keskkonnal ning põetud bakteriaalsetel ja parasitaarsetel nakkustel on pano tekkes ilmselt samuti oma roll.
Mis luu sees toimub?
Nagu öeldud, tabab haigus pikki toruluid - õla- ja küünarvarre, reie- ja sääreluid. Protsessi käigus luu sees olev rasvane luuüdi degenereerub (väärastub) ning see asendatakse luurakkudega. Haigusest võivad olla haaratud ka luu sise- ja välispinda katvad koed (endosteum ja periosteum). Lõpuks luurakud resorbeeruvad (imenduvad) ning tavapärane luuüdi taastub. Luu, mis kord on juba kahjustunud, tavaliselt enam uuesti ei tabandu. Kuid tasub meeles pidada, et koeral on igal jäsemel kolm pikka toruluud.
Kogu see rakkude väärastumise-imendumise-taastumise protsess on koerale valulik, kestes mõnest päevast mõne nädalani. Tavaliselt koer lonkab haiget käppa, kuid harvad pole ka juhud, kui ta üldse käpale ei toetu. Valuga võib kaasneda palavik ning üldine halb enesetunne, loidus.
Samas, hea asi panosteiidi juures on see, et ta paraneb aja jooksul ise ega jäta endast maha mingeid kaugeleulatuvaid tagajärgi. Koerad justkui kasvavad sellest välja.
Diagnoosimine ja ravi
Panosteiiti diagnoosida ei ole väga lihtne, kuid igakülgse ning korraliku uurimise korral pole selles ka midagi ületamatut. Esmalt palpeeritakse koera pikki toruluid, haigestunud luu on valulik. Hinnatakse ka koera üldseisundit.
Röntgenülesvõtet tehes on panosteiidi korral röntgenpildil luuüdis, eriti selle koha läheduses, kuhu suubub luuüdi verega varustav arter, näha tumedamaid laike. Haiguse erinevates staadiumites on laigud erineva intensiivsusega, asudes algul luu keskel, hiljem otstes ning olles vahel vaevumärgatavad.
Kuna haiguse tekkepõhjus ei ole teada, pole olemas ka põhjuslikku ravi. Et tegemist on valuliku seisundiga kasutatakse mittesteroidsed põletikuvastased vahendid, näiteks carprofen´i (Rimadyl) või aspirin´i. Sageli valuvaigistid siiski ei aita, raskete juhtumite korral on kasutatatud steroidhormoone. (tegemist on retseptiravimitega, mida võib tarvitada vaid loomaarsti ettekirjutusel).
Koera liikumist sel ajal piirama ei pea, tuleks lubada tal endal selle kestust ja intensiivsust reguleerida. Ujumine on näidustatud, kuna on hea lihastiku arengule (toetab liigeseid), koormamata seejuures liigeseid endid. Tuleks jälgida, et koer korralikult sööks ja jooks.
Esimene longe ei pruugi jääda ainsaks, see võib „kolida" käpast käppa. Iga uue hoo korral tuleks siiski välistada kõik muud longet põhjustavad seisundid. Koera, kes põeb panosteiiti, tuleks hoiduda ülekoormusest, kuna ta võib näiteks trauma tagajärjel ka luumurru saada.
----
Liiges on keeruline aparaat. Selles on lööke ja hõõrdumisi leevendavaid kõhrepindu ja liigest koos hoidvaid kudesid ning liigesesidemeid. Liigest toetavad ka liigesele kinnitunud lihased ja kõõlused. Liigesevedelik aga toimib liigese määrdeainena.
Luu- ja liigesehaigusi on palju ja ühel haigusel võib olla mitu erinevat vormi.
Arsti poole tuleks kindlasti pöörduda järgmistel juhtudel:
- liigesevalud kestavad kauem kui 2 nädalat või liiges on mitu nädalat turses või hell
- liigesed valutavad ka öösiti ning esineb liigeste jäikust (hommikuti üle 5–10 minuti)
- liigesevaluga kaasnevad väsimus, nõrkus, isutus või palavik
Kodune esmaabi liigesevaevuste korral:
Aseta paistes või põletikulisele liigesele riidesse mähitud jääkott. Hoia jääkotti valutaval kohal 5–10 minutit korraga. Ära jahuta nahka kauem kui 20 minutit korraga ja väldi külmumist. Valutavale liigesele võib teha 15 minuti jooksul vaheldumisi külma ja kuuma kompressi. Soojus lõdvestab, külm leevendab valu.
Jäika liigest võib leevendada soojaga. Hoia haiget kohta soojas või aseta sellele kuuma vette kastetud käterätik.
Masseeri õrnalt valutavat kohta. Massaaž hoiab kehavedelikud liikvel, vähendab paistetust ja aitab kudedel jääkainetest vabaneda.
----
Liigesevalu võib olla tingitud kõhre taandarengust või kroonilisest põletikust liigeses, aga valu võivad põhjustada ka ülekoormusest või traumadest tekkivad ajutised liigesekesta, kõõluste või lihaste paiksed põletikud. Liigesepõletikud võivad tekkida ka haiguste (nt düsbakterioos, ainevahetushäire), ülekaalu, liigse stressi või infektsioonide (bakter, viirus, seen) korral.
Luu- ja liigesehaigustest teatakse nt osteartroosi (artroos), osteoporoosi, reumatoidartriiti jm. Neid on palju ja ühel haigusel võib olla mitu erinevat vormi.
Küünarliigese valu
Küünarliiges kujutab endast ülajäseme kolme luu − õlavarreluu, küünarluu ja kodarluu − liikuvat ühendust. Nagu põlveliigesel, nii on ka küünarliigesel rangelt piiratud liikuvusulatus: ülesirutust takistab küünarluul asuv küünarjätke. Liigese küllaltki keerukast mehaanilisest ehitusest on tingitud terve rida luulisi düsfunktsioone, mis põhjustavad küünarliigese valu, kuid mida on lihtne osteopaatiliste metoodite abil leevendada.
Küünarliigese valude peamised põhjused:
• Küünarliigese epikondüliit – küünarjätket ümbritsevate kõõluste põletikuline haigus küünarliigese sise- või välisküljel. Liigesega haigus otseselt seotud ei ole ja haaratud on ainult selle välimine osa. Epikondüliidi põhjused on tavaliselt professionaalsed: küünarnuki ülekoormus, sagedased traumad, korduvad liigutused.
• Küünarliigese limapauna põletik e bursiit – küünarjätke sidekoelise ümbrise põletik. Tavaliselt seotud korduvate mikrotraumadega, kuid võib tekkida mingi süsteemse haiguse tulemusena (podagra, reumatoidartriit vms).
• Luumurrud – mitte alati ilmsed, eriti pärast väikseid traumasid ning suurenenud murruohu korral (osteoporoos). Seetõttu tuleb murrukahtluse korral teostada röntgeniuuringud.
• Liigesesiseste sidemete venitus – võimalik stsenaarium nii ülajäseme ülevenituse kui küünarnuki muljumisega kaasuvate traumade korral. Valuaistingu tekkimine küünarnukis sõltub sellest, kui palju sidemeid ja kui tugevalt on ülevenitatud.
• Küünarliigese artriit – põletik, mis võib tekkida paljude süsteemete haiguste tulemusena: podagra, reumatoidartriit, psoriaatiline või reaktiivne artriit jms. Seejuures tekib valu küünarnukis rahuasendis, painutamisel ja sirutamisel. Liigese funktsioonid on häiritud, iseloomulikud on sisemine turse ja punetus.
• Liigest ümbritseva naha ja naha aluskudede (tselluliit) infektsioon – võib põhjustada valu küünarnukis painutamisel ja sirutamisel, kuid seda tüüpi valu ei teki kunagi liigese sees, vaid ainult nahal. Tüsistusena võib tekkida liigesepauna infektsioosne bursiit.
• Küünarliigese septiline artriit – haruldane haigus, kahjustab peamiselt kui immuunsus on järsult langenud. Sümptomite seas on palavik, valu ja liigeseturse, küünarliigese piiratud liikuvus.
• Luukasvajad – küllaltki haruldane stsenaarium küünarliigese valu korral. Kondroomid võivad põhjustada valu küünarnukis teatud asendi korral, kuid võivad ka üldse valusümptomeid mitte anda. Vajavad röntgeni- ja kompuutertomograafi uuringuid.
• Küünarnärvi pitsumine – võimalik närvikanalit pidi küünarnuki piirkonnas. Peamiste tunnuste seas on varba ning küünarvarre väliskülje tuimus.
Esineb ka loote arengu kõrvalekallete tõttu kaasasündinud väärarenguid liigestes või selgroos.
Põhjused pole kindlalt teada, kuid mõned viited on järgmised:
ülekoormus – nt. mingi pidev ühtne liigutus
ülekaal – liigne kaal surub liigestele
infektsioon – mõne viiruse, bakteri või seeninfektsiooni tagajärjel tekkinud liigesepõletik
Peamised põhjused:
haavad, torked, marrastused
verevalumid, lihaste venitused, nikastused, luumurrud või -mõrad
lihasepõletik
avitaminoos
kildmurd, avulsioonmurd
jäsemete verevarustuse halvenemine
pragunenud käpapadjandid
artriit, artroos, osteomüeliit, periostiit, bursiit, puusa- või põlveliigese düsplaasia
putukate nõelamised või loomade hammustused
käpa külmetamine
termilised või keemilised põletused
valulik punktsioon, ravimite või nõela kokkupuude neurovaskulaarse kimbuga
suurenenud lihas-skeleti koormus liigse kehakaalu tõttu
sidemete ja liigeste probleemid
hea- või pahaloomulised kasvajad
ainevahetushäired
muud haigused - neuroloogilised, kardioloogilised, endokrinoloogilised või nakkushaigused
Mõned intramuskulaarselt süstitavad ravimid võivad olla väga valusad ja põhjustada ajutist lonkamist – kui ravim on lahustunud, lonkamine kaob.
Kui te ei leia nähtavat põhjust, on see tõenäoliselt sisemine vigastus. Tavaliselt põhjustavad lonkamist lihas- ja liigesepõletikud ning luu- ja lihaskonna vaevused.
Probleemi olemust saab järeldada ka sellest, kas teie koer lonkab esi- või tagajalga.
Esijala lonkamist võivad põhjustada:
Küünarliigese nikastus, nihestus, luumurd, arenguhäire, kasvuraskus, düsplaasia.
Tagakäpa lonkamine võib näidata järgmist:
Seljanärvi pitsumine, istmikunärvi pitsumine, valulik intramuskulaarne süst, arenguhäire, kasvuraskus, düsplaasia.
Kõige sagedasem nikastuste ja luumurdude põhjus on - õnnetud kukkumised ja hüpped suurelt kõrguselt. Mõned tõud on riskirühmas:
Corgid, taksid, skyterjerid ja bassetid – nende suure vastuvõtlikkuse tõttu selja- ja käpaprobleemidele;
Prantsuse buldogid, mopsid - nende raske kehaehituse ja lühikeste jalgade tõttu; Chihuahuad, toyterjerid ja hiina harjaskoerad – nende habraste ja õhukeste luude tõttu.
Esimese asjana peaks lonke puhul loomulikult uurima jäsemeid ja andma koerale puhkust. Kui leiate padjanditelt pindmise haava, saate seda ise ravida, kuid sügava lõike, liigse verejooksu või muude vigastuste korral peate kindlasti pöörduma loomaarsti poole.
Esmaabi lonkamise korral:
1. äkiline lonkamine: koer ei toetu ühele jalale, see on katki ja veritseb
tõenäoline vigastus: käpapadja mehaaniline vigastus või rebenenud küüs
meetmed: töötle haava antiseptikumiga, määri haavasalvi ja kata marliga; kui haav on sügav või küünis halvasti rebenenud, pöördu loomaarsti poole
2. korduv lonkamine, mis tekib pärast suurenenud koormust ja kaob paari tunni pärast
tõenäoline vigastus: lihaspinge
meetmed: lõpeta füüsiline aktiivsus mõneks päevaks, tee kerget taastusmassaaži; kui mõne päeva pärast paranemist ei toimu pöördu spetsialisti poole
3. ühe jala lonkamine painutamisel ja sirutamisel
tõenäoline vigastus: nikastus
meetmed: tee külma kompressi, pane surveside; kui seisund ei parane, võta artriidi vältimiseks ühendust veterinaararstiga
4. longe treeningu ajal või pärast seda (võivad kaasneda alajahtumine, niutsumine, lihasvärinad, krambid)
tõenäoline vigastus: lihaskoe põletik
meetmed: soojenda koera termotekiga ja masseeri õrnalt tema käppasid; kui seisund halveneb, konsulteeri spetsialistiga
5. püsiv lonkamine, väsimus, tagajäsemed jäigad ja vaaruvad, raske tõusta pärast magamist
tõenäoline vigastus: puusaliigese düsplaasia
meetmed: pöördu spetsialisti poole
Ennetamine on parem kui ravi:
- toida koera kvaliteetse toiduga
- väldi koera külmal kõval pinnal lamamist
- väldi külmetamist ja vigastusi
- kontrolli regulaarselt koera jalgu vigastuste suhtes
- kui koeral on mingi luu- ja lihaskonna probleem, kaitse teda igati külma ja niiskuse eest
----
Kui koer lonkab, teeb see omaniku alati murelikuks. Eriti paneb aga muretsema olukord, kui lonkamine on tekkinud äkki, ilma nähtava põhjuseta, „kolib” aja jooksul ühest jalast üle teise ning on tugev.
Millega võiks tegemist olla?
Panosteiit
Panosteiit on koera kasvuajal vaevav haigus, mida kutsutakse ka kasvuraskusteks. See väljendub enamasti lonkamisena, tavaliselt 5-12 kuu vanuses, mõnikord ka hiljem. Panosteiidi puhul tekitavad kiirelt kasvavad luud koerale valu, koer ei taha kõndida ja tal võib esineda palavik ja isutus. Sümptomid võivad kesta paarist nädalast mitme kuuni. Vahepeal võib olla perioode, kui sümptomid kaovad ja siis võivad jälle hullemaks minna. Haigusele otsest ravi ei ole. Panosteiit paraneb ajaga ise, ega jäta püsivaid vigu.
Lonke kõige sagedasema põhjusena tulebki kasvueas kõne alla panosteiit ehk pano, nii nagu teda ingliskeelses kirjanduses sageli nimetatakse. Tegemist on pikkade toruluude haigusega. Panosteiit esineb enamasti suurekasvulistel kiiresti kasvavatel koertel, näiteks saksa lambakoertel, dogidel, dobermanidel, retriiveritel, rottweileritel jt, kuid seda on diagnoositud ka väikesekasvulistel tõugudel. Avalduda võib ka kuni 5-18 kuu vanustel koertel, kuid on dokumenteeritud ka juhtumeid, kui panosteiiti diagnoositi kahe ja viie aasta vanustel isenditel.
Isased koerad haigestuvad sagedamini kui emased (suhtes 4:1). Emased haigestuvad tihti esimese jooksuaja saabumisel.
Kuna panosteiit tabab noori koeri, kutsutakse teda vahel ka luude kasvuvaluks või tulenevalt sellest, et ta põhjustab longet järgemööda mitmes käpas, ka rändavaks lonkeks.
Levinud on see üle maailma, diagnoositakse ja uuritakse seda alates 1950ndatest aastatest, kuid hoolimata sellest ei ole tema tekkepõhjus(ed) teada.
Mis panosteiiti põhjustab?
Aegade jooksul on panosteiidi tekkepõhjustena kahtlustatud mitmeid faktoreid. Esmalt arvati, et tegemist on luusisese bakteriaalse põletikuga. Kuid püüded bakterit kindlaks teha jäid tulemuseta ning lisaks sellele allub haigus halvasti antibiootikumidega ravile, näidates üsna selgelt, et tegemist ei saa olla bakteriaalse nakkusega.
Ka viiruslik teooria ei ole kinnitust leidnud. Arvatud on, et panosteiidil võib olla geneetiline tagapõhi, sest haiguse esinemissagedus teatud tõugude hulgas (sh saksa lambakoertel) ning sugupuudes on suur. Samas ka see teooria ei ole leidnud kinnitust.
Viimastel aastatel seostatakse panosteiiti mittebalanseeritud toitumisega, sh. erinevate vitamiinide ja mineraalide puuduse või üledoseerimisega. Tõenäoliselt on siiski tegemist multifaktoriaalse haigusega, mille teket põhjustavad mitmed asjaolud, kaasa arvatud viiruslikud, geneetilised ja toitumuslikud faktorid. Keskkonnal ning põetud bakteriaalsetel ja parasitaarsetel nakkustel on pano tekkes ilmselt samuti oma roll.
Mis luu sees toimub?
Nagu öeldud, tabab haigus pikki toruluid - õla- ja küünarvarre, reie- ja sääreluid. Protsessi käigus luu sees olev rasvane luuüdi degenereerub (väärastub) ning see asendatakse luurakkudega. Haigusest võivad olla haaratud ka luu sise- ja välispinda katvad koed (endosteum ja periosteum). Lõpuks luurakud resorbeeruvad (imenduvad) ning tavapärane luuüdi taastub. Luu, mis kord on juba kahjustunud, tavaliselt enam uuesti ei tabandu. Kuid tasub meeles pidada, et koeral on igal jäsemel kolm pikka toruluud.
Kogu see rakkude väärastumise-imendumise-taastumise protsess on koerale valulik, kestes mõnest päevast mõne nädalani. Tavaliselt koer lonkab haiget käppa, kuid harvad pole ka juhud, kui ta üldse käpale ei toetu. Valuga võib kaasneda palavik ning üldine halb enesetunne, loidus.
Samas, hea asi panosteiidi juures on see, et ta paraneb aja jooksul ise ega jäta endast maha mingeid kaugeleulatuvaid tagajärgi. Koerad justkui kasvavad sellest välja.
Diagnoosimine ja ravi
Panosteiiti diagnoosida ei ole väga lihtne, kuid igakülgse ning korraliku uurimise korral pole selles ka midagi ületamatut. Esmalt palpeeritakse koera pikki toruluid, haigestunud luu on valulik. Hinnatakse ka koera üldseisundit.
Röntgenülesvõtet tehes on panosteiidi korral röntgenpildil luuüdis, eriti selle koha läheduses, kuhu suubub luuüdi verega varustav arter, näha tumedamaid laike. Haiguse erinevates staadiumites on laigud erineva intensiivsusega, asudes algul luu keskel, hiljem otstes ning olles vahel vaevumärgatavad.
Kuna haiguse tekkepõhjus ei ole teada, pole olemas ka põhjuslikku ravi. Et tegemist on valuliku seisundiga kasutatakse mittesteroidsed põletikuvastased vahendid, näiteks carprofen´i (Rimadyl) või aspirin´i. Sageli valuvaigistid siiski ei aita, raskete juhtumite korral on kasutatatud steroidhormoone. (tegemist on retseptiravimitega, mida võib tarvitada vaid loomaarsti ettekirjutusel).
Koera liikumist sel ajal piirama ei pea, tuleks lubada tal endal selle kestust ja intensiivsust reguleerida. Ujumine on näidustatud, kuna on hea lihastiku arengule (toetab liigeseid), koormamata seejuures liigeseid endid. Tuleks jälgida, et koer korralikult sööks ja jooks.
Esimene longe ei pruugi jääda ainsaks, see võib „kolida" käpast käppa. Iga uue hoo korral tuleks siiski välistada kõik muud longet põhjustavad seisundid. Koera, kes põeb panosteiiti, tuleks hoiduda ülekoormusest, kuna ta võib näiteks trauma tagajärjel ka luumurru saada.
----
Liiges on keeruline aparaat. Selles on lööke ja hõõrdumisi leevendavaid kõhrepindu ja liigest koos hoidvaid kudesid ning liigesesidemeid. Liigest toetavad ka liigesele kinnitunud lihased ja kõõlused. Liigesevedelik aga toimib liigese määrdeainena.
Luu- ja liigesehaigusi on palju ja ühel haigusel võib olla mitu erinevat vormi.
Arsti poole tuleks kindlasti pöörduda järgmistel juhtudel:
- liigesevalud kestavad kauem kui 2 nädalat või liiges on mitu nädalat turses või hell
- liigesed valutavad ka öösiti ning esineb liigeste jäikust (hommikuti üle 5–10 minuti)
- liigesevaluga kaasnevad väsimus, nõrkus, isutus või palavik
Kodune esmaabi liigesevaevuste korral:
Aseta paistes või põletikulisele liigesele riidesse mähitud jääkott. Hoia jääkotti valutaval kohal 5–10 minutit korraga. Ära jahuta nahka kauem kui 20 minutit korraga ja väldi külmumist. Valutavale liigesele võib teha 15 minuti jooksul vaheldumisi külma ja kuuma kompressi. Soojus lõdvestab, külm leevendab valu.
Jäika liigest võib leevendada soojaga. Hoia haiget kohta soojas või aseta sellele kuuma vette kastetud käterätik.
Masseeri õrnalt valutavat kohta. Massaaž hoiab kehavedelikud liikvel, vähendab paistetust ja aitab kudedel jääkainetest vabaneda.
----
Liigesevalu võib olla tingitud kõhre taandarengust või kroonilisest põletikust liigeses, aga valu võivad põhjustada ka ülekoormusest või traumadest tekkivad ajutised liigesekesta, kõõluste või lihaste paiksed põletikud. Liigesepõletikud võivad tekkida ka haiguste (nt düsbakterioos, ainevahetushäire), ülekaalu, liigse stressi või infektsioonide (bakter, viirus, seen) korral.
Luu- ja liigesehaigustest teatakse nt osteartroosi (artroos), osteoporoosi, reumatoidartriiti jm. Neid on palju ja ühel haigusel võib olla mitu erinevat vormi.
Küünarliigese valu
Küünarliiges kujutab endast ülajäseme kolme luu − õlavarreluu, küünarluu ja kodarluu − liikuvat ühendust. Nagu põlveliigesel, nii on ka küünarliigesel rangelt piiratud liikuvusulatus: ülesirutust takistab küünarluul asuv küünarjätke. Liigese küllaltki keerukast mehaanilisest ehitusest on tingitud terve rida luulisi düsfunktsioone, mis põhjustavad küünarliigese valu, kuid mida on lihtne osteopaatiliste metoodite abil leevendada.
Küünarliigese valude peamised põhjused:
• Küünarliigese epikondüliit – küünarjätket ümbritsevate kõõluste põletikuline haigus küünarliigese sise- või välisküljel. Liigesega haigus otseselt seotud ei ole ja haaratud on ainult selle välimine osa. Epikondüliidi põhjused on tavaliselt professionaalsed: küünarnuki ülekoormus, sagedased traumad, korduvad liigutused.
• Küünarliigese limapauna põletik e bursiit – küünarjätke sidekoelise ümbrise põletik. Tavaliselt seotud korduvate mikrotraumadega, kuid võib tekkida mingi süsteemse haiguse tulemusena (podagra, reumatoidartriit vms).
• Luumurrud – mitte alati ilmsed, eriti pärast väikseid traumasid ning suurenenud murruohu korral (osteoporoos). Seetõttu tuleb murrukahtluse korral teostada röntgeniuuringud.
• Liigesesiseste sidemete venitus – võimalik stsenaarium nii ülajäseme ülevenituse kui küünarnuki muljumisega kaasuvate traumade korral. Valuaistingu tekkimine küünarnukis sõltub sellest, kui palju sidemeid ja kui tugevalt on ülevenitatud.
• Küünarliigese artriit – põletik, mis võib tekkida paljude süsteemete haiguste tulemusena: podagra, reumatoidartriit, psoriaatiline või reaktiivne artriit jms. Seejuures tekib valu küünarnukis rahuasendis, painutamisel ja sirutamisel. Liigese funktsioonid on häiritud, iseloomulikud on sisemine turse ja punetus.
• Liigest ümbritseva naha ja naha aluskudede (tselluliit) infektsioon – võib põhjustada valu küünarnukis painutamisel ja sirutamisel, kuid seda tüüpi valu ei teki kunagi liigese sees, vaid ainult nahal. Tüsistusena võib tekkida liigesepauna infektsioosne bursiit.
• Küünarliigese septiline artriit – haruldane haigus, kahjustab peamiselt kui immuunsus on järsult langenud. Sümptomite seas on palavik, valu ja liigeseturse, küünarliigese piiratud liikuvus.
• Luukasvajad – küllaltki haruldane stsenaarium küünarliigese valu korral. Kondroomid võivad põhjustada valu küünarnukis teatud asendi korral, kuid võivad ka üldse valusümptomeid mitte anda. Vajavad röntgeni- ja kompuutertomograafi uuringuid.
• Küünarnärvi pitsumine – võimalik närvikanalit pidi küünarnuki piirkonnas. Peamiste tunnuste seas on varba ning küünarvarre väliskülje tuimus.
Küünarliigese valu sirutamisel
Selline küünarliigese valu, mis tekib ainult sirutusliigutust tehes, võib olla tingitud liigese sidemeaparaadi kahjustustest või küünarvarre luude nihkumisest normaalsest asendist. Küünar- või kodarluu minimaalsed nihked võivad tekkida traumade järgselt, kukkumistest või järskudest liigutustest.
Küünarliigese valu painutamisel
Liigese põletikust tingitud turse võib anda küünarliigesesse sellise valuaistingu, mis tugevneb painutamisel. Põhjuseks on turses kudede surve liigesele ja närvile, mis kutsubki esile valutunde. See on omane igasugustele artriitidele : reumatoidartriidile, reaktiivsele artriidile, podagrale jm.
Kui küünar on valulik painutusliigutust sooritades, ei tohi sellele jõuga survet avaldada, sest see võib traumeerida liigesekapslit ja -pauna. Artriitide korral on hädavajalik olla kõige mugavamas asendis ning alustada põletikuvastast ravi.
Küünarliigese valu: osteopaatiline ravi
Osteopaatilise ravi näidustused küünarliigese valu korral.
• Küünarvarre luude väiksed nihestused – luud saab paika nn raksuvõtete abil.
• Kõõluste asendi nihkumised – võimalik on taastada nende normaalne asend.
• Tendiniidid, bursiidid – fastsiaalsed tehnikad võimaldavad liigest ümbritseva sidekude normaliseerimist.
• Närvide pitsumine luu- ja sidekoelistes kanalites – osteopaatia võimaldab leevendada valusündroomi.
• Posttraumaatilised seisundid – osteopaatia lubab märgatavalt lühendada rehabilitatsiooniperioodi ja vähendada valu.
Akuutse, palavikuga kulgeva infektsiooni ja ägedakujuliste artriitide korral: alustuseks tuleb teostada põletikuvastast ravi. Küünarliigese piirkonna luumurdude ja tõsiste nihestuste korral tuleb alustada traumatoloogiast; osteopaatilist ravi saab rakendada rehabilitatsiooniperioodi ajal.
Oskusliku lähenemise korral aitab osteopaatia tõhusalt leevendada valusündroomi väiksemate küünarliigese traumade korral, kiirendada taastumist pärast raskemaid traumasid ja märgatavalt parandada küünarliigese funktsioneerimist.
Suurekasvulistel noortel koertel esineb hüpertroofilist osteodüstroofiat. See luuainevahetuse haigus ilmneb noortel koertel kiire kasvu perioodil (3.-6. elukuul) ja seda võib iseloomustada toidust keeldumine, isutus, lonkamine ning paistes, valulikud ja kuumenenud liigesed. Tavaliselt on haaratud pikkade toruluude otsad kehast kaugemal, kuid võib esineda kõigis liigestes.
Metafüüsi osteopaatia (hüpertroofiline osteodüstroofia) on suurte ja noorte koerte toruluude metafüüsi verevarustust ja seetõttu ka luu arengut halvav haigus.
Trauma periostile või ligamentide kinnituskohtadele võib kutsuda esile luuvohangute ehk eksostooside või luukasviste ehk osteofüütide tekke. Ainevahetushäired (metafüüsi osteopaatia, panosteiit ja hüpertroofiline osteopaatia), kasvajad, bakteriaalsed või mittespetsiifilised infektsioonid (periostiit) on tihti põhjustatud traumast või/ja valest pidamis-, liikumis- ja toitmisharjumusest.
Düsplaasia
Koerte puusaliigesedüsplaasia tekib kasvueas puusaliigest toetavate pehmete kudede tugevuse ja kehamassi kiirest tõusust tingitud biomehhaanilise koormuse ebavastavuse tõttu, kus liiges lõtvub ning reieluu pähiku ja puusanapa pinnad ei puutu ühtlaselt kokku. Selline lõtvus tingib liigese muundumise – puusanapp võib avarduda või lameneda, reieluu pähik lameneda – ning kaasneb artriit. Kroonilisel juhul ei pruugi sümptomeid ilmneda või esinevad need vaid intensiivse kehalise koormuse järgselt ja kergel kujul, seevastu tugev düsplaasia võib põhjustada lonkamist, valu, ebanormaalset liikumist, vastumeelsust tõusta ja puusa ümbritsevate lihaste kõhetumist.
Küünarliigese düsplaasia on vaid üldine termin, kuid selle alla käivad patoloogiad nagu:
- mitteliitunud haakjätke (UAP i.k. ununited anconeal protsess). Küünarluu ülemises otsas on kergelt konksajas luu osa, mis sobib õlavarreluus olevasse avasse. Jätke on luu osa, mis liigendab luid (või liigub koos luuga).Haakjätke tekib arenevas luus eraldi asuvast kasvualast ja on täielikult ühendatud küünarluuga, kui koer on 4-5 kuune. Kui ta ei ühinegi küünarluuga, võib ta eralduda ja liigese kapslisse ujuma jääda, põhjustades valu ning artriiti.
- fragmenteerunud kaarnajätke (FCP i.k. fragmented coronoid process). Küünarluu peal on kumer sälk, mis sobib õlavarreluu ümara põhjaga moodustades kumera liigese. Selle pea ülaserva nimetatakse haakjätkeks ja alumist serva kaarnajätkeks. Kui nimetatud sälk ei arene õige kumerusega, asetub liiga palju raskust kaarnajätkele, põhjustades selle mõranemise. Diagnoosimine on raske. Üldiselt võib see avalduda, kui koer on 5-9 kuune ja vahetevahel esineva lonkamisena, mis järkjärgult halveneb. Tavaliselt soovitatakse siis teha operatsioon, mille käigus eemaldatakse lahti tulnud (võii veel üksnes mõranenud) kaarnajätke osa, kuid see ei peata alati DJD (liigeste degenereerumine) arenemist.
Osteoporoos- e. luuhõrenemine on skeleti haigus, mille puhul väheneb luude mass ja häirub luukoe struktuur. Selliste muutuste tagajärjel muutuvad luud hapraks ja hõredaks ning võivad murduda. Suurendab osteoporoosi ohtu ka suguhormoonide vähesus.
Osteoporoosi jagatakse primaarseks ja sekundaarseks osteoporoosiks. Primaarne e. esmane osteoporoos on menopausijärgne või vanusega kaasnev osteoporoos. Sekundaarne e. teisene osteoporoos on tingitud teistest haigustest või ravimitest.
Osteoporoos iseenesest ei põhjusta vaevusi. Vaevused on tingitud luumurdudest.
Osteoporoosi ravi on aeganõudev, sest luu kasvab aeglaselt. Ravi peetakse siiski põhjendatuks juhul, kui on hõresusmurd, luutihedus pidevalt langeb või on täheldatud eriti kiiret luuhõrenemist näiteks steroidravi tõttu.
Osteoporoosi ravi hulka kuulub D-vitamiini ja kaltsiumi ööpäevase vajaduse rahuldamine.
Osteokondroosi puhul märgatakse paistetust, valulikkust ja lonkamist õlas, küünarliigeses, puusas või kannas. Kuigi haiguse teke arvatakse olevat multifaktoraalne, tekivad haigusnähud biomehaaniliselt nõrga liigesealuse koe ülekoormamisel, mis ei suuda piisavalt liigest toetada. Sellest tekivad teisesed haigustunnused, mis on tingitud luurakkude ainevahetuse ja liigese funktsiooni häirumisest.
Seda iseloomustab kõige sagedamini selgroolülide kettapindade skleroseerumine, lülidevahelise ketta degenereerumine ja äärmiste osteofüütide reaktiivne vohamine. Protsessis kahjustub kõhrkude, mis järk-järgult degenereerub. Edaspidi muutub see jäigaks — toimub «kõhre luustumine».
Osteokondroosi tekkimise põhjusteks võivad olla:
lülisamba kõverdumine
ülekaal
rühihäire
seljatraumad
ainevahetushäired
valed treeningvõtted
ületreenitus
vähene liikumine
alajahtumine
halvad ökoloogilised tingimused
nõrk kehaline ettevalmistus
Lõhestav osteokondriit (OCD)
Lõhestava osteokondriidi (i. k. Osteochondritis dissecans e. OCD) puhul on tegemist kõhrega kaetud luutükkide irdumisega liigese pinnalt. Liigese moodustavad kaks või enam luud. Normaalses liigeses katab liigest moodustavaid luid kõhrkude. Viimane on oluline, et liiges valutult liiguks.
Mingil põhjusel tekib osas luus verevarustuse häire, mis viib luutüki irdumiseni koos teda katva kõhrega. Samuti ei osata põhjendada, millest oleneb irduva luutüki suurus. Luutükk võib jääda seotuks luuga sidekoe kaudu või luust täielikult irduda ja jääda liigesesse. Sel juhul nimetatakse lahtist tükki vabaks kehaks või liigeshiireks.
Labradoridel tekib tavaliselt tekib OCD küünar-, õla-, põlve- ja kannaliigeses. Liigese liikuvus on takistatud, kaasneb lihaste kõhetumine, kuna valu tõttu püüab koer jäset mitte koormata.
Küünarliigese ebakongruentsus tekib tavaliselt kodarluu ja küünarluu eri kiirusega kasvamise tagajärjel. Üks luu jääb lühemaks, põhjustades teise luu kaardumist, mis omakorda põhjustab küünarliigese inkongruentsust. Kui luud ei kasva ise normaalselt, saab luu pikkust ja kaardumist kirurgiliselt parandades luua kongruentse küünarliigese. Operatsioon võib end koerale normaalse liikumise võimaldamiseks ära tasuda, kuid operatsioonijärgne hooldamine ja taastumine on raske ning pikk, nii koerale kui ka koeraomanikule. Luude inkongruentsust peetakse üldiselt kasvuprobleemiks ja selle tekkimist seostatakse traumaga.
Osteo(artroos) ehk liigesekulumus
Osteoartroos on mittepõletikuline liigesehaigus, mille tekkepõhjust täpselt ei teata ja mille esinemissagedus suureneb vanusega. Kuigi vanemas eas leitakse artroosi peaaegu kõigil, põhjustab see vaid väikesele osale raskeid vaevusi. Luude liigestuvaid pindasid kattev kõhr kulub ja õheneb ning praguneb, kõhrealune luu aga kahjustub ja pakseneb (kõhrekiht vähendab liigesepindade hõõrdumist ja pehmendab põrutusi liigest moodustavate luuotste kokkupuutel). Seda protsessi nimetatakse osteoartroosiks (“osteo” tähendab luud ja „arthro“ liigest).
Kuna aga osteoartroosile lisandub sageli põletik, nimetatakse seda haigust ka osteoartriidiks – artriit tähendab liigesepõletikku. Mõlemad mõisted – nii osteoartroos kui osteoartriit – viitavad samale degeneratiivsele liigeseprobleemile. Soodustavateks teguriteks loetakse liigeste ülekoormust, aga ka liigesekõhre nõrkust, ainevahetushäireid.
Artroosi korral võivad esineda koormusjärgsed valud, aga ka lühiaegne, mõneminutine jäikus kahjustatud liigestes. Liigesevalu tekib ja tugevneb kohe pärast liikuma hakkamist ning pärast suuremat koormust. Puusade ja põlvede artroos häirib käimist ja teeb valu. Artroosi pole võimalik välja ravida. Olulisim on profülaktika ja keha toonuses hoidmine. Juhul kui haigusnähud on ilmnenud, ei tohi liigeseid enam liigselt koormata. Haigust aitab pidurdada glükoosamiini tarbimine, ägedatel juhtudel tuleb tarbida nii põletiku- kui valuvastaseid ravimeid.
Artriidi ehk liigesepõletiku korral on tegu eeskätt liigese sisekesta põletikuga, mille korral esineb liigesepiirkonna valu, turse, mõnikord ka punetus või liigese funktsioonihäire. Enamik liigesepõletikke kulgeb väheste sümptomitega ja kroonilisena, haaratud võib olla üks või mitu liigest. Tagajärjeks võib olla liigese funktsiooni püsiv häire, aga artriit võib ka täielikult paraneda. Infektsioosset mädast artriiti põhjustavad liigeses viirused, seened ja bakterid. Reaktiivsete liigesepõletike korral liigeses mädatekitajat ei ole, liigesepõletik tekib immuunsüsteemi vastusena nakkusele kusagil mujal organismis (näiteks kuse-suguteedes või soolestikus).
Esmaabiks kasutatakse külmaprotseduure (jääkott, külm mähis). Samuti tuleb haigele liigesele anda rahu.
Juveniilne (idiopaatiline) artriit
Kui liigesepõletik algab noores eas, kestab mõnda aega ja põhjus on teadmata, nimetatakse haigust juveniilseks artriidiks. See ei ole üksainus haigus, vaid mitu haigust, mille tunnuseks on liigesepõletik. Uue liigituse järgi jagatakse juveniilne artriit seitsmeks alatüübiks.
Põhjust ei teata. Eri haigusvormidel võib olla erinev põhjus.
Esimene tunnus on tavaliselt hommikune liigesejäikus. Jäikus võib olla kas ainult ühes liigestes või üle kogu keha. Liigesevalust tingitud lonkamine, muul viisil haige liigese säästmine võivad olla ilmsed.
Reumatoidartriit ehk reumatoidne liigesepõletik
Reumatoidartriit on krooniline liigesepõletik, liigesekesta sisekihi põletikuline kasvajataoline vohamine, mis kulgeb laineliselt, ägenemiste ja vaibumistega.
Reumatoidartriidi puhul toimuvad muutused haige immuunsüsteemis, mis selle asemel, et võidelda haigusega, pöördub osalt oma organismi vastu, põhjustades autoimmuunse reaktsiooni. Kehavõõraste ainete ja haigustekitajate – viiruste, bakterite jt äratundmise ja kõrvaldamisega tegeleb immuunsüsteem, kuid millegipärast on immuunsüsteem segaduses ja ei saa haigustekitajatega hakkama. Tavameditsiin nimetab olukorda, kus immuunsüsteemi rakud asuvad ründama ja kahjustama keha enda rakke ja kudesid, autoimmuunhaiguseks.
Haigus võib alata igas elueas, kuid levib enamasti keskeas ja kulgeb pidevalt edasi arenedes. Haigust võivad põhjustada toiduallergia, krooniline stress, häiritud seedetegevus, asendamatute rasvhapete või D-vitamiini puudus.
Püsiva põletiku tõttu liigese sisekiht pakseneb, sellesse kasvavad uued veresooned ja lisanduvad põletikurakud. Põletikuline kude hakkab vohama, levib liigesesidemetele ja hävitab normaalse liigese. Kahjustuda võivad ka süda ja kopsud – tegemist on sidekoehaigusega, mis võib haarata kogu organismi.
Haigusnähud võivad tekkida salamisi. Algul tekib liigestes valu ja hommikune jäikus, seejärel lisanduvad liigeste tursed ja kuumamine või punetus, tekib väsimus, isutus ja üldine halb enesetunne.
Reumatoidartriit on teatud määral ravitav. Ravimid aitavad ära hoida pöördumatuid muutusi liigestes.
Haiguse ägenedes tuleb liigestele anda puhkust ja rahu, haiguse taandudes aga kehalist aktiivsust suurendada. Liikumine on väga oluline, kuna aitab tugevdada lihaseid ja hoida seeläbi ära liigeste muundumist.
Algab tavaliselt väheväljendunud liigesevaluga. Liigesepõletiku nähtavaim tunnus on turse, mis on tingitud liigesesse öösel kogunenud tursevedelikust ja liigesekesta paksenemisest.
Äge põletik põhjustab samuti naha paikse punetuse ja kuumenemise.
Kauakestev põletik närtsitab kudesid: nahk õheneb, lihased kõhetuvad, luu hõreneb ja vere hemoglobiin langeb.
Liikumisraviga hoitakse vormis kroonilise haige toimetulekuvõimet. Liikumisravi on üldravi tähtis osa ja sellega tuleb arvestada haiguse algusest peale.
Põletikuline autoimmuunne haigus – polüartriit e hulgiliigesepõletik, mille korral haigestuvad paljud liigesed, harva ka erinevad siseorganid. Haigusest võivad olla haaratud ka liigeselähedased koed nagu limapaunad, kõõlustuped, lihased. Autoimmuunne põletik tekib liigesekapsli sisekestas (sünooviumis), mis vahetult ümbritseb liigeseõõnt. Seda liigesekapsli sisekesta põletikku nimetatakse sünoviidiks.
Behterevi tõbi (jäigastav lülisambapõletik) e. anküloseeriv spondüliit
Anküloseeriv spondüliit on krooniline tervet organismi haarav pikaajaline põletikuline, peamiselt kogu lülisammast kahjustav liigeshaigus, sageli asub ka liigestes. Lisaks põhjustab see haigus põletikku kõõluste kinnituskohtades ja vahel ka silma eesmises osas, harvemini südames või aordi seinas.
Haiguse põhjust ei teata.
Enamasti haigestuvad põlved ja puusad. Mõnikord algabki haigus liigesepõletikuga, harvemini silmapõletikuga.
Kui üldseisund on hea ning puuduvad põletik ja valu, ei ole tingimata vaja ravimeid tarvitada. Kui aga põletik ägeneb, on vajalik hakata kasutama ravimeid, sest äge põletik jäigastab lülisammast ja kahjustab liigeseid.
Bursiit
Selle haiguse korral on tegemist limapauna seina paksenemisega, suurenenud eritusega ja selle kogunemisega limapauna. Sagedamini tekivad limapauna põletikud mõne liigese ja kõõluse piirkonda. Haiguse tekkimise aluseks on trauma, krooniline ülekoormus või pidev mehhaaniline surve limapaunale.
Podagra
Podagra on uraadikristallide (kusihappe soolade) kuhjumisest tingitud haigus, mis avaldub liigespõletikuna, liigeselähedaste sõlmede ning neerukividena.
Podagra tekib, kui raskesti lahustuvat kusihapet koguneb verre nii palju, et see hakkab sadenema nõelakujulisteks kristallideks. Liigeses põhjustavad kristallid äkilise põletikureaktsiooni, mis avaldub liigese turse, punetuse ja valuna. Kuseteedes võivad kusihappekristallid sadeneda neerukivideks.
Podagra võib tekkida mitmel põhjusel: kõrgvererõhutõve ravis kasutatavate diureetikumide ehk kuseajatite kõrvaltoimena, ülesöömisest ja üldise ainevahetushäire, suhkurtõve, vererasvade suure sisalduse ja kõrgvererõhutõve tõttu. Teisene ehk sekundaarne podagra on tingitud mõnest muust haigusest. Podagra võib tabada mis tahes liigest, kuid peamiselt neid, mis on rohkem koormatud.
Juba esimese podagrahoo järel peaks hakkama pidama podagradieeti. Selles on kõige olulisem vältida toiduaineid, millest tekib kusihape. Umbes pooltele kõigist podagrahaigetest piisab dieedist, ilma et oleks vaja võtta ravimeid.
Podagrahoog võib olla väga äge, kuid enamasti on see üsna kergekujuline. On iseloomulik, et hoog algab järsku ja vaid ühest liigesest. Esimesed hood paranevad täiesti. Ravita võib podagra levida mitmesse liigesesse ja lõpuks põhjustada paljude liigeste raske kahjustuse ning invaliidsuse, podagra kahjustab ka neerusid.
Äkilise podagrahoo puhul antakse liigesele puhkust ja aitab jääkott, valu vastu antakse valuvaigisti ning süstitakse liigesesse steroidhormoon.
Luupus
Luupus on krooniline autoimmuunne haigus, mille puhul keha immuunsüsteem muutub hüperaktiivseks ja ründab normaalseid terveid kudesid. See tipneb põletiku, paistetuste ja kahjustustega liigestes, nahal, veres, südames ja kopsudes.
Lyme’i tõbi ehk Lyme’i borrelioos ehk puukborrelioos on nakkushaigus mida põhjustavad mõned borreelia (Borrelia) perekonna bakterid, millesse inimesed võivad nakatuda puukide vahendusel ja mis võib põhjustada erinevaid liigese põletikke.
----
Anthony Williami raamatu “Medistiinimeedium” raamatu järgi on enamus autoimmuunseid haigusi ja liigesevalude peamisi põhjusi põhjustatud viirusest nimega Epstein-Barr, mis käivitub agressiivsel moel tänu tugevale stressile, väsimusele ja toksiinide (raskmetallide) hulgale organismis. Viiruse taandamiseks tuleb puhastada organism, muuta toitmisharjumusi, lahendada stressiallikad jne.
----
Kuld võtab koertelt liigesevalu
Norra teadlane Gry Tove Jæger tõestas hiljuti, et kulla paigutamine liigest ümbritsevatesse pehmetesse kudedesse vähendab valu ja liigesjäikust.
Internetiportaal ScienceDaily kirjutab, et väikeste kullaterade siirdamist puusaliigest ümbritsevatesse kudedesse katsetati koos nõelraviga Ameerikas juba 1970ndatel aastatel. Kuigi mingit teaduslikku tõestust sellele, et kuld valu vähendab, tol ajal polnud. Hoolimata sellest said koerad ja inimesed, kellele samuti kroonilise liigesvalu leevendamiseks kullateri kudedesse siirdati, valust priiks.
Nüüd aga on Norra teadlane Gry Tove Jæger oma doktoritöös uurinud, kas ja kuidas metalliline kuld valu vähenemist ja liigesfunktsiooni paranemist mõjutab.
Katsealused koerad jagati juhusliku valiku alusel kahte rühma. Ühele rühmale implanteeriti puusaliigest ümbritsevatesse kudedesse kullaterad, teisele mitte. Ei koera omanik ega teda ravinud loomaarst teadnud, kumba gruppi koer kuulus.
Kuue kuu möödudes ravi efekti hinnates selgus, et kahe grupi vahel oli olemas statistiliselt oluline erinevus. “Kullakoerad” näitasid välja vähem valu ning liikusid paremini. Ka nende koerte, kellele kulda ei siirdatud, seisund paranes ravi tulemusel, kuid märgatavalt vähem.
Peale esimest hindamist jälgiti koeri veel poolteist aastat. Kahe aasta möödumisel kulla siirdamisest oli 80% neist näha positiivne tulemus. Samal ajal kulges haiguse areng omasoodu ning süvenes, kuid “kullakoerte” elukvaliteet oli oluliselt parem kui kontrollgrupil.
Kulla toime on siiski paljuski veel ebaselge. Valuvaigistav mõju võib olla osaliselt seletatav sellega, et siirdatud kullaterade ümber tekib põletikureaktsioon. Samal ajal ei teinud uuring kindlaks seda, kui palju omas mõju nõelravi või kahe ravimeetodi (nõelravi ja kulla siirdamine) kombinatsioon.
Gry Tove Jæger kaitses selleteemalise väitekirja Norra Veterinaarteaduste Ülikoolis (Norwegian School of Veterinary Science).
----
* Riskiteguriteks trakside kasutamisel on koera aktiivsus, trakside vale kuju ja see, et trakse kasutatakse tihti valesti.
Kui traksid ei istu koerale hästi ja ta tõmbab rihma liialt tugevalt, on koeral ebamugav ja liigse surve tõttu võib tekkida vigastusi. Vaatamata väidetele ei aita igasugused traksid ka tingimata vabaneda sikutamise ja tõmbamise murest. Traksid, mille rihmakinnitus on eespool võivad mõjutada koera loomulikku liikumist, avaldada survet õlgadele ja segada nende liikumist. Traksid, mis on kinnitatud koonu ja kaela külge, tekitavad paljudele koertele meelehärmi, sest nendega on raske harjuda. Paljudele koertele ei meeldi sellised traksid ja nad võitlevad nende vastu käppadega nina piirkonda kratsides või koonu vastu maad või inimese jalga hõõrudes. Peale selle võib viga saada seejuures ka koera kael, kui ta ühtäkki järsult tirib ja traksid teda äkitselt tagasi tõmbavad.
Trakside pidevalt peal hoidmisega ei saa tema nahk hingata. Kui neid siiski kasutatakse, tuleks traksid kindlasti eemaldada võimalikult kiiresti ka siis, kui need on märjaks saanud, sest vastasel juhul võivad märjad traksid põhjustada koerale nahaprobleeme. Seoses nahaprobleemidega tasub seejuures iga nädal vaadata üle ka kohad koera kehal, millega traksid tihedamalt kokku puutuvad. See aitab veenduda, et traksid pole koera kuskilt ära hõõrunud.
Halvasti istuvate traksidega võib kaasneda ka see, et koer rabeleb end jalutades traksidest välja. Erineva kehakuju tõttu lihtsalt ei sobi koer mõne traksitüübiga.
Kui koeral on traksidega ebamugav, ei ole ta valmis ka keskenduma, õppima ja omanikule kuuletuma, ka käitumismured jalutuskäigu ajal võivad olla tingitud ebamugavast ja ebasobivast varustusest.
Traksid võivad hõõruda, on liialt lõdvad, tirivad koera või/ja ärritavad tema keha erineval moel - tõmbavad koera nahka siit-sealt pingesse ja tekitavad sinna kortse. Alati tuleb trakse eemaldades veenduda, et need pole koera nahka mingil moel ärritanud.
Koera ja trakside vahele peaks mahtuma kaks sõrme, seega kasutades trakse noore koeraga, kes kasvab, tuleks trakside sobivust kontrollida sageli, sest koera kere muutub aja jooksul suuremaks ja trakse on vaja vastavalt sellele kogu aeg siit-sealt kohendada.
Küünarliigese valu painutamisel
Liigese põletikust tingitud turse võib anda küünarliigesesse sellise valuaistingu, mis tugevneb painutamisel. Põhjuseks on turses kudede surve liigesele ja närvile, mis kutsubki esile valutunde. See on omane igasugustele artriitidele : reumatoidartriidile, reaktiivsele artriidile, podagrale jm.
Kui küünar on valulik painutusliigutust sooritades, ei tohi sellele jõuga survet avaldada, sest see võib traumeerida liigesekapslit ja -pauna. Artriitide korral on hädavajalik olla kõige mugavamas asendis ning alustada põletikuvastast ravi.
Küünarliigese valu: osteopaatiline ravi
Osteopaatilise ravi näidustused küünarliigese valu korral.
• Küünarvarre luude väiksed nihestused – luud saab paika nn raksuvõtete abil.
• Kõõluste asendi nihkumised – võimalik on taastada nende normaalne asend.
• Tendiniidid, bursiidid – fastsiaalsed tehnikad võimaldavad liigest ümbritseva sidekude normaliseerimist.
• Närvide pitsumine luu- ja sidekoelistes kanalites – osteopaatia võimaldab leevendada valusündroomi.
• Posttraumaatilised seisundid – osteopaatia lubab märgatavalt lühendada rehabilitatsiooniperioodi ja vähendada valu.
Akuutse, palavikuga kulgeva infektsiooni ja ägedakujuliste artriitide korral: alustuseks tuleb teostada põletikuvastast ravi. Küünarliigese piirkonna luumurdude ja tõsiste nihestuste korral tuleb alustada traumatoloogiast; osteopaatilist ravi saab rakendada rehabilitatsiooniperioodi ajal.
Oskusliku lähenemise korral aitab osteopaatia tõhusalt leevendada valusündroomi väiksemate küünarliigese traumade korral, kiirendada taastumist pärast raskemaid traumasid ja märgatavalt parandada küünarliigese funktsioneerimist.
Suurekasvulistel noortel koertel esineb hüpertroofilist osteodüstroofiat. See luuainevahetuse haigus ilmneb noortel koertel kiire kasvu perioodil (3.-6. elukuul) ja seda võib iseloomustada toidust keeldumine, isutus, lonkamine ning paistes, valulikud ja kuumenenud liigesed. Tavaliselt on haaratud pikkade toruluude otsad kehast kaugemal, kuid võib esineda kõigis liigestes.
Metafüüsi osteopaatia (hüpertroofiline osteodüstroofia) on suurte ja noorte koerte toruluude metafüüsi verevarustust ja seetõttu ka luu arengut halvav haigus.
Trauma periostile või ligamentide kinnituskohtadele võib kutsuda esile luuvohangute ehk eksostooside või luukasviste ehk osteofüütide tekke. Ainevahetushäired (metafüüsi osteopaatia, panosteiit ja hüpertroofiline osteopaatia), kasvajad, bakteriaalsed või mittespetsiifilised infektsioonid (periostiit) on tihti põhjustatud traumast või/ja valest pidamis-, liikumis- ja toitmisharjumusest.
Düsplaasia
Koerte puusaliigesedüsplaasia tekib kasvueas puusaliigest toetavate pehmete kudede tugevuse ja kehamassi kiirest tõusust tingitud biomehhaanilise koormuse ebavastavuse tõttu, kus liiges lõtvub ning reieluu pähiku ja puusanapa pinnad ei puutu ühtlaselt kokku. Selline lõtvus tingib liigese muundumise – puusanapp võib avarduda või lameneda, reieluu pähik lameneda – ning kaasneb artriit. Kroonilisel juhul ei pruugi sümptomeid ilmneda või esinevad need vaid intensiivse kehalise koormuse järgselt ja kergel kujul, seevastu tugev düsplaasia võib põhjustada lonkamist, valu, ebanormaalset liikumist, vastumeelsust tõusta ja puusa ümbritsevate lihaste kõhetumist.
Küünarliigese düsplaasia on vaid üldine termin, kuid selle alla käivad patoloogiad nagu:
- mitteliitunud haakjätke (UAP i.k. ununited anconeal protsess). Küünarluu ülemises otsas on kergelt konksajas luu osa, mis sobib õlavarreluus olevasse avasse. Jätke on luu osa, mis liigendab luid (või liigub koos luuga).Haakjätke tekib arenevas luus eraldi asuvast kasvualast ja on täielikult ühendatud küünarluuga, kui koer on 4-5 kuune. Kui ta ei ühinegi küünarluuga, võib ta eralduda ja liigese kapslisse ujuma jääda, põhjustades valu ning artriiti.
- fragmenteerunud kaarnajätke (FCP i.k. fragmented coronoid process). Küünarluu peal on kumer sälk, mis sobib õlavarreluu ümara põhjaga moodustades kumera liigese. Selle pea ülaserva nimetatakse haakjätkeks ja alumist serva kaarnajätkeks. Kui nimetatud sälk ei arene õige kumerusega, asetub liiga palju raskust kaarnajätkele, põhjustades selle mõranemise. Diagnoosimine on raske. Üldiselt võib see avalduda, kui koer on 5-9 kuune ja vahetevahel esineva lonkamisena, mis järkjärgult halveneb. Tavaliselt soovitatakse siis teha operatsioon, mille käigus eemaldatakse lahti tulnud (võii veel üksnes mõranenud) kaarnajätke osa, kuid see ei peata alati DJD (liigeste degenereerumine) arenemist.
Osteoporoos- e. luuhõrenemine on skeleti haigus, mille puhul väheneb luude mass ja häirub luukoe struktuur. Selliste muutuste tagajärjel muutuvad luud hapraks ja hõredaks ning võivad murduda. Suurendab osteoporoosi ohtu ka suguhormoonide vähesus.
Osteoporoosi jagatakse primaarseks ja sekundaarseks osteoporoosiks. Primaarne e. esmane osteoporoos on menopausijärgne või vanusega kaasnev osteoporoos. Sekundaarne e. teisene osteoporoos on tingitud teistest haigustest või ravimitest.
Osteoporoos iseenesest ei põhjusta vaevusi. Vaevused on tingitud luumurdudest.
Osteoporoosi ravi on aeganõudev, sest luu kasvab aeglaselt. Ravi peetakse siiski põhjendatuks juhul, kui on hõresusmurd, luutihedus pidevalt langeb või on täheldatud eriti kiiret luuhõrenemist näiteks steroidravi tõttu.
Osteoporoosi ravi hulka kuulub D-vitamiini ja kaltsiumi ööpäevase vajaduse rahuldamine.
Osteokondroosi puhul märgatakse paistetust, valulikkust ja lonkamist õlas, küünarliigeses, puusas või kannas. Kuigi haiguse teke arvatakse olevat multifaktoraalne, tekivad haigusnähud biomehaaniliselt nõrga liigesealuse koe ülekoormamisel, mis ei suuda piisavalt liigest toetada. Sellest tekivad teisesed haigustunnused, mis on tingitud luurakkude ainevahetuse ja liigese funktsiooni häirumisest.
Seda iseloomustab kõige sagedamini selgroolülide kettapindade skleroseerumine, lülidevahelise ketta degenereerumine ja äärmiste osteofüütide reaktiivne vohamine. Protsessis kahjustub kõhrkude, mis järk-järgult degenereerub. Edaspidi muutub see jäigaks — toimub «kõhre luustumine».
Osteokondroosi tekkimise põhjusteks võivad olla:
lülisamba kõverdumine
ülekaal
rühihäire
seljatraumad
ainevahetushäired
valed treeningvõtted
ületreenitus
vähene liikumine
alajahtumine
halvad ökoloogilised tingimused
nõrk kehaline ettevalmistus
Lõhestav osteokondriit (OCD)
Lõhestava osteokondriidi (i. k. Osteochondritis dissecans e. OCD) puhul on tegemist kõhrega kaetud luutükkide irdumisega liigese pinnalt. Liigese moodustavad kaks või enam luud. Normaalses liigeses katab liigest moodustavaid luid kõhrkude. Viimane on oluline, et liiges valutult liiguks.
Mingil põhjusel tekib osas luus verevarustuse häire, mis viib luutüki irdumiseni koos teda katva kõhrega. Samuti ei osata põhjendada, millest oleneb irduva luutüki suurus. Luutükk võib jääda seotuks luuga sidekoe kaudu või luust täielikult irduda ja jääda liigesesse. Sel juhul nimetatakse lahtist tükki vabaks kehaks või liigeshiireks.
Labradoridel tekib tavaliselt tekib OCD küünar-, õla-, põlve- ja kannaliigeses. Liigese liikuvus on takistatud, kaasneb lihaste kõhetumine, kuna valu tõttu püüab koer jäset mitte koormata.
Küünarliigese ebakongruentsus tekib tavaliselt kodarluu ja küünarluu eri kiirusega kasvamise tagajärjel. Üks luu jääb lühemaks, põhjustades teise luu kaardumist, mis omakorda põhjustab küünarliigese inkongruentsust. Kui luud ei kasva ise normaalselt, saab luu pikkust ja kaardumist kirurgiliselt parandades luua kongruentse küünarliigese. Operatsioon võib end koerale normaalse liikumise võimaldamiseks ära tasuda, kuid operatsioonijärgne hooldamine ja taastumine on raske ning pikk, nii koerale kui ka koeraomanikule. Luude inkongruentsust peetakse üldiselt kasvuprobleemiks ja selle tekkimist seostatakse traumaga.
Osteo(artroos) ehk liigesekulumus
Osteoartroos on mittepõletikuline liigesehaigus, mille tekkepõhjust täpselt ei teata ja mille esinemissagedus suureneb vanusega. Kuigi vanemas eas leitakse artroosi peaaegu kõigil, põhjustab see vaid väikesele osale raskeid vaevusi. Luude liigestuvaid pindasid kattev kõhr kulub ja õheneb ning praguneb, kõhrealune luu aga kahjustub ja pakseneb (kõhrekiht vähendab liigesepindade hõõrdumist ja pehmendab põrutusi liigest moodustavate luuotste kokkupuutel). Seda protsessi nimetatakse osteoartroosiks (“osteo” tähendab luud ja „arthro“ liigest).
Kuna aga osteoartroosile lisandub sageli põletik, nimetatakse seda haigust ka osteoartriidiks – artriit tähendab liigesepõletikku. Mõlemad mõisted – nii osteoartroos kui osteoartriit – viitavad samale degeneratiivsele liigeseprobleemile. Soodustavateks teguriteks loetakse liigeste ülekoormust, aga ka liigesekõhre nõrkust, ainevahetushäireid.
Artroosi korral võivad esineda koormusjärgsed valud, aga ka lühiaegne, mõneminutine jäikus kahjustatud liigestes. Liigesevalu tekib ja tugevneb kohe pärast liikuma hakkamist ning pärast suuremat koormust. Puusade ja põlvede artroos häirib käimist ja teeb valu. Artroosi pole võimalik välja ravida. Olulisim on profülaktika ja keha toonuses hoidmine. Juhul kui haigusnähud on ilmnenud, ei tohi liigeseid enam liigselt koormata. Haigust aitab pidurdada glükoosamiini tarbimine, ägedatel juhtudel tuleb tarbida nii põletiku- kui valuvastaseid ravimeid.
Artriidi ehk liigesepõletiku korral on tegu eeskätt liigese sisekesta põletikuga, mille korral esineb liigesepiirkonna valu, turse, mõnikord ka punetus või liigese funktsioonihäire. Enamik liigesepõletikke kulgeb väheste sümptomitega ja kroonilisena, haaratud võib olla üks või mitu liigest. Tagajärjeks võib olla liigese funktsiooni püsiv häire, aga artriit võib ka täielikult paraneda. Infektsioosset mädast artriiti põhjustavad liigeses viirused, seened ja bakterid. Reaktiivsete liigesepõletike korral liigeses mädatekitajat ei ole, liigesepõletik tekib immuunsüsteemi vastusena nakkusele kusagil mujal organismis (näiteks kuse-suguteedes või soolestikus).
Esmaabiks kasutatakse külmaprotseduure (jääkott, külm mähis). Samuti tuleb haigele liigesele anda rahu.
Juveniilne (idiopaatiline) artriit
Kui liigesepõletik algab noores eas, kestab mõnda aega ja põhjus on teadmata, nimetatakse haigust juveniilseks artriidiks. See ei ole üksainus haigus, vaid mitu haigust, mille tunnuseks on liigesepõletik. Uue liigituse järgi jagatakse juveniilne artriit seitsmeks alatüübiks.
Põhjust ei teata. Eri haigusvormidel võib olla erinev põhjus.
Esimene tunnus on tavaliselt hommikune liigesejäikus. Jäikus võib olla kas ainult ühes liigestes või üle kogu keha. Liigesevalust tingitud lonkamine, muul viisil haige liigese säästmine võivad olla ilmsed.
Reumatoidartriit ehk reumatoidne liigesepõletik
Reumatoidartriit on krooniline liigesepõletik, liigesekesta sisekihi põletikuline kasvajataoline vohamine, mis kulgeb laineliselt, ägenemiste ja vaibumistega.
Reumatoidartriidi puhul toimuvad muutused haige immuunsüsteemis, mis selle asemel, et võidelda haigusega, pöördub osalt oma organismi vastu, põhjustades autoimmuunse reaktsiooni. Kehavõõraste ainete ja haigustekitajate – viiruste, bakterite jt äratundmise ja kõrvaldamisega tegeleb immuunsüsteem, kuid millegipärast on immuunsüsteem segaduses ja ei saa haigustekitajatega hakkama. Tavameditsiin nimetab olukorda, kus immuunsüsteemi rakud asuvad ründama ja kahjustama keha enda rakke ja kudesid, autoimmuunhaiguseks.
Haigus võib alata igas elueas, kuid levib enamasti keskeas ja kulgeb pidevalt edasi arenedes. Haigust võivad põhjustada toiduallergia, krooniline stress, häiritud seedetegevus, asendamatute rasvhapete või D-vitamiini puudus.
Püsiva põletiku tõttu liigese sisekiht pakseneb, sellesse kasvavad uued veresooned ja lisanduvad põletikurakud. Põletikuline kude hakkab vohama, levib liigesesidemetele ja hävitab normaalse liigese. Kahjustuda võivad ka süda ja kopsud – tegemist on sidekoehaigusega, mis võib haarata kogu organismi.
Haigusnähud võivad tekkida salamisi. Algul tekib liigestes valu ja hommikune jäikus, seejärel lisanduvad liigeste tursed ja kuumamine või punetus, tekib väsimus, isutus ja üldine halb enesetunne.
Reumatoidartriit on teatud määral ravitav. Ravimid aitavad ära hoida pöördumatuid muutusi liigestes.
Haiguse ägenedes tuleb liigestele anda puhkust ja rahu, haiguse taandudes aga kehalist aktiivsust suurendada. Liikumine on väga oluline, kuna aitab tugevdada lihaseid ja hoida seeläbi ära liigeste muundumist.
Algab tavaliselt väheväljendunud liigesevaluga. Liigesepõletiku nähtavaim tunnus on turse, mis on tingitud liigesesse öösel kogunenud tursevedelikust ja liigesekesta paksenemisest.
Äge põletik põhjustab samuti naha paikse punetuse ja kuumenemise.
Kauakestev põletik närtsitab kudesid: nahk õheneb, lihased kõhetuvad, luu hõreneb ja vere hemoglobiin langeb.
Liikumisraviga hoitakse vormis kroonilise haige toimetulekuvõimet. Liikumisravi on üldravi tähtis osa ja sellega tuleb arvestada haiguse algusest peale.
Põletikuline autoimmuunne haigus – polüartriit e hulgiliigesepõletik, mille korral haigestuvad paljud liigesed, harva ka erinevad siseorganid. Haigusest võivad olla haaratud ka liigeselähedased koed nagu limapaunad, kõõlustuped, lihased. Autoimmuunne põletik tekib liigesekapsli sisekestas (sünooviumis), mis vahetult ümbritseb liigeseõõnt. Seda liigesekapsli sisekesta põletikku nimetatakse sünoviidiks.
Behterevi tõbi (jäigastav lülisambapõletik) e. anküloseeriv spondüliit
Anküloseeriv spondüliit on krooniline tervet organismi haarav pikaajaline põletikuline, peamiselt kogu lülisammast kahjustav liigeshaigus, sageli asub ka liigestes. Lisaks põhjustab see haigus põletikku kõõluste kinnituskohtades ja vahel ka silma eesmises osas, harvemini südames või aordi seinas.
Haiguse põhjust ei teata.
Enamasti haigestuvad põlved ja puusad. Mõnikord algabki haigus liigesepõletikuga, harvemini silmapõletikuga.
Kui üldseisund on hea ning puuduvad põletik ja valu, ei ole tingimata vaja ravimeid tarvitada. Kui aga põletik ägeneb, on vajalik hakata kasutama ravimeid, sest äge põletik jäigastab lülisammast ja kahjustab liigeseid.
Bursiit
Selle haiguse korral on tegemist limapauna seina paksenemisega, suurenenud eritusega ja selle kogunemisega limapauna. Sagedamini tekivad limapauna põletikud mõne liigese ja kõõluse piirkonda. Haiguse tekkimise aluseks on trauma, krooniline ülekoormus või pidev mehhaaniline surve limapaunale.
Podagra
Podagra on uraadikristallide (kusihappe soolade) kuhjumisest tingitud haigus, mis avaldub liigespõletikuna, liigeselähedaste sõlmede ning neerukividena.
Podagra tekib, kui raskesti lahustuvat kusihapet koguneb verre nii palju, et see hakkab sadenema nõelakujulisteks kristallideks. Liigeses põhjustavad kristallid äkilise põletikureaktsiooni, mis avaldub liigese turse, punetuse ja valuna. Kuseteedes võivad kusihappekristallid sadeneda neerukivideks.
Podagra võib tekkida mitmel põhjusel: kõrgvererõhutõve ravis kasutatavate diureetikumide ehk kuseajatite kõrvaltoimena, ülesöömisest ja üldise ainevahetushäire, suhkurtõve, vererasvade suure sisalduse ja kõrgvererõhutõve tõttu. Teisene ehk sekundaarne podagra on tingitud mõnest muust haigusest. Podagra võib tabada mis tahes liigest, kuid peamiselt neid, mis on rohkem koormatud.
Juba esimese podagrahoo järel peaks hakkama pidama podagradieeti. Selles on kõige olulisem vältida toiduaineid, millest tekib kusihape. Umbes pooltele kõigist podagrahaigetest piisab dieedist, ilma et oleks vaja võtta ravimeid.
Podagrahoog võib olla väga äge, kuid enamasti on see üsna kergekujuline. On iseloomulik, et hoog algab järsku ja vaid ühest liigesest. Esimesed hood paranevad täiesti. Ravita võib podagra levida mitmesse liigesesse ja lõpuks põhjustada paljude liigeste raske kahjustuse ning invaliidsuse, podagra kahjustab ka neerusid.
Äkilise podagrahoo puhul antakse liigesele puhkust ja aitab jääkott, valu vastu antakse valuvaigisti ning süstitakse liigesesse steroidhormoon.
Luupus
Luupus on krooniline autoimmuunne haigus, mille puhul keha immuunsüsteem muutub hüperaktiivseks ja ründab normaalseid terveid kudesid. See tipneb põletiku, paistetuste ja kahjustustega liigestes, nahal, veres, südames ja kopsudes.
Lyme’i tõbi ehk Lyme’i borrelioos ehk puukborrelioos on nakkushaigus mida põhjustavad mõned borreelia (Borrelia) perekonna bakterid, millesse inimesed võivad nakatuda puukide vahendusel ja mis võib põhjustada erinevaid liigese põletikke.
----
Anthony Williami raamatu “Medistiinimeedium” raamatu järgi on enamus autoimmuunseid haigusi ja liigesevalude peamisi põhjusi põhjustatud viirusest nimega Epstein-Barr, mis käivitub agressiivsel moel tänu tugevale stressile, väsimusele ja toksiinide (raskmetallide) hulgale organismis. Viiruse taandamiseks tuleb puhastada organism, muuta toitmisharjumusi, lahendada stressiallikad jne.
----
Kuld võtab koertelt liigesevalu
Norra teadlane Gry Tove Jæger tõestas hiljuti, et kulla paigutamine liigest ümbritsevatesse pehmetesse kudedesse vähendab valu ja liigesjäikust.
Internetiportaal ScienceDaily kirjutab, et väikeste kullaterade siirdamist puusaliigest ümbritsevatesse kudedesse katsetati koos nõelraviga Ameerikas juba 1970ndatel aastatel. Kuigi mingit teaduslikku tõestust sellele, et kuld valu vähendab, tol ajal polnud. Hoolimata sellest said koerad ja inimesed, kellele samuti kroonilise liigesvalu leevendamiseks kullateri kudedesse siirdati, valust priiks.
Nüüd aga on Norra teadlane Gry Tove Jæger oma doktoritöös uurinud, kas ja kuidas metalliline kuld valu vähenemist ja liigesfunktsiooni paranemist mõjutab.
Katsealused koerad jagati juhusliku valiku alusel kahte rühma. Ühele rühmale implanteeriti puusaliigest ümbritsevatesse kudedesse kullaterad, teisele mitte. Ei koera omanik ega teda ravinud loomaarst teadnud, kumba gruppi koer kuulus.
Kuue kuu möödudes ravi efekti hinnates selgus, et kahe grupi vahel oli olemas statistiliselt oluline erinevus. “Kullakoerad” näitasid välja vähem valu ning liikusid paremini. Ka nende koerte, kellele kulda ei siirdatud, seisund paranes ravi tulemusel, kuid märgatavalt vähem.
Peale esimest hindamist jälgiti koeri veel poolteist aastat. Kahe aasta möödumisel kulla siirdamisest oli 80% neist näha positiivne tulemus. Samal ajal kulges haiguse areng omasoodu ning süvenes, kuid “kullakoerte” elukvaliteet oli oluliselt parem kui kontrollgrupil.
Kulla toime on siiski paljuski veel ebaselge. Valuvaigistav mõju võib olla osaliselt seletatav sellega, et siirdatud kullaterade ümber tekib põletikureaktsioon. Samal ajal ei teinud uuring kindlaks seda, kui palju omas mõju nõelravi või kahe ravimeetodi (nõelravi ja kulla siirdamine) kombinatsioon.
Gry Tove Jæger kaitses selleteemalise väitekirja Norra Veterinaarteaduste Ülikoolis (Norwegian School of Veterinary Science).
----
* Riskiteguriteks trakside kasutamisel on koera aktiivsus, trakside vale kuju ja see, et trakse kasutatakse tihti valesti.
Kui traksid ei istu koerale hästi ja ta tõmbab rihma liialt tugevalt, on koeral ebamugav ja liigse surve tõttu võib tekkida vigastusi. Vaatamata väidetele ei aita igasugused traksid ka tingimata vabaneda sikutamise ja tõmbamise murest. Traksid, mille rihmakinnitus on eespool võivad mõjutada koera loomulikku liikumist, avaldada survet õlgadele ja segada nende liikumist. Traksid, mis on kinnitatud koonu ja kaela külge, tekitavad paljudele koertele meelehärmi, sest nendega on raske harjuda. Paljudele koertele ei meeldi sellised traksid ja nad võitlevad nende vastu käppadega nina piirkonda kratsides või koonu vastu maad või inimese jalga hõõrudes. Peale selle võib viga saada seejuures ka koera kael, kui ta ühtäkki järsult tirib ja traksid teda äkitselt tagasi tõmbavad.
Trakside pidevalt peal hoidmisega ei saa tema nahk hingata. Kui neid siiski kasutatakse, tuleks traksid kindlasti eemaldada võimalikult kiiresti ka siis, kui need on märjaks saanud, sest vastasel juhul võivad märjad traksid põhjustada koerale nahaprobleeme. Seoses nahaprobleemidega tasub seejuures iga nädal vaadata üle ka kohad koera kehal, millega traksid tihedamalt kokku puutuvad. See aitab veenduda, et traksid pole koera kuskilt ära hõõrunud.
Halvasti istuvate traksidega võib kaasneda ka see, et koer rabeleb end jalutades traksidest välja. Erineva kehakuju tõttu lihtsalt ei sobi koer mõne traksitüübiga.
Kui koeral on traksidega ebamugav, ei ole ta valmis ka keskenduma, õppima ja omanikule kuuletuma, ka käitumismured jalutuskäigu ajal võivad olla tingitud ebamugavast ja ebasobivast varustusest.
Traksid võivad hõõruda, on liialt lõdvad, tirivad koera või/ja ärritavad tema keha erineval moel - tõmbavad koera nahka siit-sealt pingesse ja tekitavad sinna kortse. Alati tuleb trakse eemaldades veenduda, et need pole koera nahka mingil moel ärritanud.
Koera ja trakside vahele peaks mahtuma kaks sõrme, seega kasutades trakse noore koeraga, kes kasvab, tuleks trakside sobivust kontrollida sageli, sest koera kere muutub aja jooksul suuremaks ja trakse on vaja vastavalt sellele kogu aeg siit-sealt kohendada.
Allikas: internet
No comments:
Post a Comment