2-nädalane
8- nädalane
Seetõttu ei tohiks lasta kutsikatel ka üles/alla hüpata, trepist üles/alla käia ja teha nendega füüsilist treeningut - see võib põhjustada tõsiseid probleeme, näiteks ortopeedilisi haigusi ja ka puusa- ja küünarliigese düsplaasiat.
Kutsikat ei tohiks kindlasti sundida liikuma rohkem, kui ta ise soovib, vältida tuleks ka libedaid pindu, eriti kohtades, kus kutsikas pikemalt viibib. Ka ronimine (rohkem kui üle ühe-kahe astmeliste treppide) igapäevaselt ja mitmeid kordi päevas pole hea mõte. Mitte et treppe kuni 8. elukuuni absoluutselt vältima peaks, kuid ennem täiskasvanuea saabumist on liigne füüsiline koormus (ja selle alla käib ka liigne treppidest ronimine) neile ohtlik ja eriti ohtlikud on veel libedad trepid.
Kutsikad pole miniatuursed koerad, seega ei kehti neile ka täiskasvanud koera 30 min – 2h jalutuskäigud. Kas sa võtaksid koolieelikust lapse endaga koos 5 km ringi sörkima või 12 km jalutuskäigule rappa? Ilmselt hakkas laps peale mõningast kõndimist kurtma, et ei jõua kõndida ja tahaks hoopis sülle? Sama tahaks ka noor koer, kellelt omanik korraga liiga palju nõuab. Palun, hoolitsege oma väikeste pereliikmete eest, sest laps on laps!
– Lihtne reegel, mida kutsikat jalutades meeles pidada: iga elukuu kohta 5 minutit jalutamist. Seega 8-nädalane kutsikas vajaks ainult 10 min. jalutamist, 3-kuune kutsikas 15 min., 6-kuune 30 min. ja nii edasi. Seda võib omanikule muidugi vähe tunduda, kuid kutsikad vajavad oluliselt vähem liikumist, kui täiskasvanud koerad ning nad vajavad kasvamiseks ka puhkust (kutsikas magab 18-20 tundi ööpäevas). Tuleks silmas pidada, et see kehtib vaid jalutuskäikude ja muude füüsilist pingutust nõudvate tegevuste kohta ja ei hõlma kutsika enda vabalt valitud mängu või rahulikus tempos tehtud harjutusi nagu ninatöö peitusemängu ajal või muud ajutööd nõudvaid ülesandeid (kutsikate mõttemängud).
– Mida suurem kutsikas, seda suurem on koormus kasvavatele liigestele ning ületreeningu tulemusena võivad tekkida tõsised terviseprobleemid. Ülekoormus mõjutab pikkades luudes paiknevaid kasvuplaate, mille sulgumine toimub ca 18. elukuuks. Kasvuplaadi vigastuse korral võib tekkida luu deformatsioon või luu võib jääda lühikeseks (lakkab kasvamast), mis omakorda viib liigestelje muutumiseni, tekitades vanemas eas suuremat vigastusriski antud liigese piirkonnas. Kutsikatel võivad tekkida ka pikkade luude spiraalmurrud nagu väikelastelgi. Lisaks pole kutsikate kardiovaskulaarsüsteem välja arenenud pikema jalutuskäigu läbimiseks.
– Kindlasti tuleb arvestada ka kutsika suurust ja tõugu. Kui koera kehakaal täiskasvanuks saanuna on kuni 11 kg, võib anda suuremat liikumisaktiivsust peale 9. elukuud, kui kehakaal jääb 11-45 kg vahele võiks täiskoormuse andmisega oodata kuni 14. elukuuni. Kui koer kaalub aga üle 45 kg, oleks mõistlik oodata kuni 1,5 aastaseks saamiseni. Näiteks whippetid vajavad kindlasti rohkem liikumist kui basset hound´id. Lühema koonuga koertel on eelsoodumus õhupuuduse tekkeks ning eelistatum oleks teha lühemaajalisi jalutuskäike ning sagedamini.
Kutsikat ei tohiks kindlasti sundida liikuma rohkem, kui ta ise soovib, vältida tuleks ka libedaid pindu, eriti kohtades, kus kutsikas pikemalt viibib. Ka ronimine (rohkem kui üle ühe-kahe astmeliste treppide) igapäevaselt ja mitmeid kordi päevas pole hea mõte. Mitte et treppe kuni 8. elukuuni absoluutselt vältima peaks, kuid ennem täiskasvanuea saabumist on liigne füüsiline koormus (ja selle alla käib ka liigne treppidest ronimine) neile ohtlik ja eriti ohtlikud on veel libedad trepid.
Kutsikad pole miniatuursed koerad, seega ei kehti neile ka täiskasvanud koera 30 min – 2h jalutuskäigud. Kas sa võtaksid koolieelikust lapse endaga koos 5 km ringi sörkima või 12 km jalutuskäigule rappa? Ilmselt hakkas laps peale mõningast kõndimist kurtma, et ei jõua kõndida ja tahaks hoopis sülle? Sama tahaks ka noor koer, kellelt omanik korraga liiga palju nõuab. Palun, hoolitsege oma väikeste pereliikmete eest, sest laps on laps!
– Lihtne reegel, mida kutsikat jalutades meeles pidada: iga elukuu kohta 5 minutit jalutamist. Seega 8-nädalane kutsikas vajaks ainult 10 min. jalutamist, 3-kuune kutsikas 15 min., 6-kuune 30 min. ja nii edasi. Seda võib omanikule muidugi vähe tunduda, kuid kutsikad vajavad oluliselt vähem liikumist, kui täiskasvanud koerad ning nad vajavad kasvamiseks ka puhkust (kutsikas magab 18-20 tundi ööpäevas). Tuleks silmas pidada, et see kehtib vaid jalutuskäikude ja muude füüsilist pingutust nõudvate tegevuste kohta ja ei hõlma kutsika enda vabalt valitud mängu või rahulikus tempos tehtud harjutusi nagu ninatöö peitusemängu ajal või muud ajutööd nõudvaid ülesandeid (kutsikate mõttemängud).
– Mida suurem kutsikas, seda suurem on koormus kasvavatele liigestele ning ületreeningu tulemusena võivad tekkida tõsised terviseprobleemid. Ülekoormus mõjutab pikkades luudes paiknevaid kasvuplaate, mille sulgumine toimub ca 18. elukuuks. Kasvuplaadi vigastuse korral võib tekkida luu deformatsioon või luu võib jääda lühikeseks (lakkab kasvamast), mis omakorda viib liigestelje muutumiseni, tekitades vanemas eas suuremat vigastusriski antud liigese piirkonnas. Kutsikatel võivad tekkida ka pikkade luude spiraalmurrud nagu väikelastelgi. Lisaks pole kutsikate kardiovaskulaarsüsteem välja arenenud pikema jalutuskäigu läbimiseks.
– Kindlasti tuleb arvestada ka kutsika suurust ja tõugu. Kui koera kehakaal täiskasvanuks saanuna on kuni 11 kg, võib anda suuremat liikumisaktiivsust peale 9. elukuud, kui kehakaal jääb 11-45 kg vahele võiks täiskoormuse andmisega oodata kuni 14. elukuuni. Kui koer kaalub aga üle 45 kg, oleks mõistlik oodata kuni 1,5 aastaseks saamiseni. Näiteks whippetid vajavad kindlasti rohkem liikumist kui basset hound´id. Lühema koonuga koertel on eelsoodumus õhupuuduse tekkeks ning eelistatum oleks teha lühemaajalisi jalutuskäike ning sagedamini.
Kutsikad muidugi vajavad liikumist, kuid oluline on sellega mitte üle pingutada. Omavahelises mängus möllavad kutsikad, kuni väsivad ja puhkavad seejärel. Kutsikat rihma otsas jalutades aga ei saa nad enda soovi järgi puhata ega endale tempot valida. Isegi kui nad tahaksid puhata, on nad sunnitud edasi liikuma, et mitte maha jääda. Jalutamine kutsikaga liiga vara liiga kaugele on tema luustikule liiga suur koormus ja see võib olla üheks põhjuseks ka puusa- ja küünarliigese düsplaasia tekkel. Düsplaasia on sageli tingitud keskkonnateguritest, nagu liigne treening, libedal, kõval või raskel pinnasel (näiteks libe parkett, betoon) jooksmine, pidev hüppamine jms., seega ei tasu arvata, et kui kutsika vanemad on uuritud ja terved polekski nagu oluline kutsika arenemisele tähelepanu pöörata. Seejuures on muidugi oluline ka õige toitmine. Oluline on ka, et koer ei viibiks pikalt külmas ja niiskes keskkonnas, ka see on üks luustiku- ja liigesehaiguste tekke põhjustaja.
Liikumise viis. Parim liikumistempo on kas traavijooks või kõndimine. Galopeerimine ja hüppamine koormab liigeseid ning stimuleerib adrenaliini tootmist kehas. Adrenaliin tõstab koera psüühilist ärevust ja tekitab lihastesse pingeid. Pinges lihased ei kaitse liigeseid piisavalt ning vigastused tekivad kergemini. Traavijooks maastikul seevastu treenib lihaseid ja tugevad lihased toetavad liigeseid. Nõrkade lihastega on vigastuste oht oluliselt suurem. Sobival maastikul mõõdukas vabalt valitud tempos liikumine aitab pigem noore koera keha arengule kaasa. Samuti aitab see vältida mitmete käitumisprobleemide tekkimist.
Kutsikate luud ja liigesed arenevad kuni 18-24 kuu vanuseni. Liiga palju treeningut või liigset kõndimist võib nende luude ja liigeste struktuure pöördumatult ja tõsiselt kahjustada. Laske kutsikal valida endale koormus ja tempo ise. Seda tuleks tõsiselt võtta. Kutsika vanusele ja arengule mittevastav treening võib põhjustada olulisi ja pöördumatuid kahjustusi muutes kutsika elukäiku ja halvendades tema elukvaliteeti.
Samas füüsilisest treeningust tulenevat positiivset mõju ei tohiks ka päris ära unustada - parem kehakasutus, treenitud lihased ja suurem luutihedus. Loomulik liikumine on parim viis kutsika lihaste ja kehakasutuse arenguks. Loomulik liikumine on siis see, mis ei ole välise motivaatoriga ergutatud.
Väliste motivaatoritega tegevuse puhul tuleb alati osata koera hästi lugeda. Mõõdukus ja koerte enesetunde jälgimine ei ole aga sageli inimeste tugevaim külg, mistõttu ongi tekkinud vajadus karmide reeglite järgi nagu “kutsikad ei tohi trepist käia”, “kutsikad ei tohi hüpata” jne. Samuti on piiranguid, mida on üldistatud, aga mis on olulisemad ühte tüüpi koertele ja mitte nii oluliselt teistele. Näiteks trepist käimine on ohtlikum kogukale ja/või kohmakale kutsikale kui kergele ja/või kontrollitud ja koordineeritud liikumisega kutsikale.
On harjutusi, mille tegemisega tasuks igal juhul oodata kuni koer on füüsiliselt välja arenenud. Näitena agility hüppetreeningud (eriti tervete radade jooksmine ning süstemaatiline hüppetehnika treening mitte niivõrd üksikud hüpped), kontaktpindade lõppversiooni treening ning slaalomi treening (kui koer teeb trennis 10x täispikkuses slaalomit, siis ta kehale on see 120 kordust).
Treenides oma koera tuleks silmas pidada järgmist:
- ennem tehniliste trennidega alustamist tuleks teha koera käitumuslik pool korda või võtta vähemalt töösse
- kutsikas tuleks õpetada puhkama – väsimatut koera ei ole olemas, küll aga on koerad, kes ei oska puhata ning seeläbi võivad jätta mulje nagu neil oleks vaja palju füüsilist koormust
- füüsilisest tegevusest võimalikult palju võiks olla mängimist kutsika enda algatusel ja seda looduslikul jalgu toetaval pehmel pinnasel
- pikema distantsi jalutamisel osata jälgida koera väsimust ja teha vastavalt sellele puhkepause; käia pigem erinevates kohtades lihtsalt uudistamas ja liikumas kutsika enda tempoga (sotsialiseerimine on oluline!)
- muu füüsiline treening võiks järgida põhimõtet stabiilsus –> jõud –> jõud + kiirus (jõud+kiirus peaks jääma selleks ajaks, kui kasvuplaadid on kinni kasvanud)
- tehniliste oskuste trennid peaks olema võimalikult lühikesed (kuni 1-2 minutit) ning keskendunud pigem tugeva baasi ehitamisele, mitte juba “lõpptootele”
- õpetada võib kutsikat järelvalve all mõõdukalt ja vähehaaval, seejuures ettevaatlikult ja rahulikult trepist/astmetel liikuma, kindlasti mitte aga ei tohi lasta tal teiste koerte järel ummisjalu treppidest tormata, autost välja hüpata vms
- pallimängudega jms kiirete sööstude ja järskude pööretega tegevustega oodata kasvuplaatide sulgumiseni, eelistada tuleks selle asemel otsimismänge ja muid mõttemänge
- kutsikaga seismist harjutada on aga täiesti näidustatud
Asjad, mida kutsikaga vältida:
- Autosse sisse ja sealt välja hüppamine, eriti suuremate autode puhul, kuna nii langeb kogu raskus kutsika esijalgadele ja küünarliigestele. Tõstke koer ise autosse või kasutage kaldteed.
- Pallide, tokkide jms, viskamine, kuna järsk peatumine ja esijalgade ülesirutus on ohtlik.
- Ennem 2-3 eluaastat ei tohiks agilityt, hüppeid ega frisbee`d teha.
- Ärge laske teistel koertel kutsikaga mängida, kui nende omavaheline jõu vahekord ja mängustiil pole sama. Kõige parem mängukaaslane on sama tõugu sama vana kutsikas.
- Vältige trepist ronimist.
- Vältige järske pöördeid.
- Ärge hoidke kutsikat pikalt külmas ja niiskes keskkonnas.
- Ärge kasutage koerale jalutuskäikudel trakse kuni täisealiseks saamiseni mil kasvuplaadid on kinni kasvanud (vedamistreeninguid tohibki tegema hakata seetõttu alles täiskasvanuna).*
Hea treening:
- Ujumine on suurepärane, kuna see ei avalda liigestele survet.
- Iga alla 18 kuu vanuse kutsika puhul peaks suurem osa treeningust olema kutsika enda initsiatiivil mängimine, ümbruse uurimine ja ringi nuuskimine.
- Peitusemängud. Siin võib koer liikuda omas tempos, otsides otsitavat. See on suurepärane vaimne stimulatsioon ja õpetab ka ninatööd.
- Mäng sobiva õrna mängukaaslasega. Suurus on seejuures oluline tegur, kuna suured koerad, eriti need, kellele meeldib käppadega mängida, võivad noort kutsikat tahtmatult vigastada.
- Mängima peaks alati järelvalve all, nii saab valmis olla liialt jõulise mängu katkestamiseks, sest kehalöögid ja pöörased veeremised on tihti ka spiraalmurdude ja sidemerebendite põhjuseks.
- Ärge mängige tirimismängu. Peale liigse füüsilise koormuse on see ka koerale saagiinstinkti õpetamine ja teie omavahelise jõujoone paikapanek. Liigne tirimismängude mängimine võib mõjutada ka hammaste arengut. Retriiveril on nn õrn suu, et tuua saak koerajuhini kahjustamata ja loovutada see meeleldi koerajuhile, tirimismängude mängimine soodustab aga täpselt vastupidist – saagi jõuga endale saamist ja selle omastamist.
Kasvuplaadid ja luud: areng ja vigastused
Kuni kasvuplaadid sulguvad, on need pehmed ja haavatavad vigastuste suhtes. Pärast suguküpsust kasvuplaadid lupjuvad ja rakkude kiire jagunemine lõpeb. Kasvuplaadid muutuvad luu stabiilseks, mitteaktiivseks osaks, mida nüüd tuntakse epifüüsiliinina.
Koerte luid hoitakse koos lihaste, kõõluste ja sidemetega (pehmed koed). Kui täiskasvanud koera liiges kogeb pinget, näiteks vales suunas painutamist või liiga palju survet, peavad luud vastu ja pehmed koed võtavad löögi enda peale, mille tulemuseks on nikastus või rebend. Kutsika pehmed koed on aga tugevamad kui kasvuplaadid, nii et lihtsa nikastuse asemel võib hoopis kasvuplaat saada vigastatud – ka kutsika enda pehme kude võib liigse koormuse ajal tema enda kasvuplaadile survet avaldada.
Selle olulisus on selles, et erinevalt nikastusest ei pruugi kasvuplaadi vigastused korralikult paraneda või ei parane nii kiiresti, kui kutsikas oma kiires arengus vajaks. Kasvuplaadi vigastus võib seega põhjustada jäseme väärat kuju või lühenemist, mis loob liigese suhtes vale nurga ja mis toob suuremaks kasvades kaasa veelgi rohkem vigastusi, sealhulgas düsplaasia.
Kasvuplaatide sulgumise vahemik sõltub kutsika tõust ja suurusest ning on seotud ka kutsika treenitusega. Isastel kulub täiskasvanuks saamiseks rohkem aega kui emastel.
Kasvuplaadi vigastused
Kui kasvuplaat saab vigastada, võib kahjustatud rakkude kasv aeglustuda ja seiskuda. Kui kahjustatud poole kasv viibib või peatub ja terve külg kasvab jätkuvalt, võib see ebatasasus põhjustada jäsemete deformatsioone. Kõige sagedasem koerte deformatsioonipiirkond on küünarvars - küünarluu kasv peatub ja kodarluu jätkab kasvamist. Küünar(ulna)- ja kodarluu(radius) asünkroonset ehk ebaühtlast kasvu peetaksegi küünarliigese düsplaasia peamiseks põhjuseks.
Kasvuplaadi vigastuste sagedased põhjused on kokkupõrked või õnnetused, liikuva objekti (näiteks auto) tabamus, liiga tugevad löögid (kokkupõrked mängides) või hüppamine palli või frisbee püüdmiseks. Liikumine kõval pinnal (nt betoon) suurendab vigastuste ohtu ja ohtu vähendab liikumine ning mängimine pehmematel pindadel nagu muru või liiv.
Liigne koormus ja traumad kutsikate kasvuplaatidele võivad hilisemas elus põhjustada ka selliseid probleeme nagu DJD (degeneratiivne liigesehaigus) ja OA (osteoartriit).
Hormoonide roll
Üks tegur veel, mis mõjutab kasvuplaatide sulgumise aega - need on hormoonid. Üldjuhul langeb kasvuplaadi sulgumine kokku puberteedi lõpuga, see erineb küll mõnevõrra ka indiviiditi ja isegi tõu enda sees. Kui koer aga steriliseeritakse või kastreeritakse ennem puberteeti toimub sulgumisprotsess reeglina kauem ja see võib soodustada puusaliigese düsplaasia, kraniaalse ristatisideme vigastuse ja isegi luuvähi tekkimist ehk et eriti suuremate tõugude puhul on noorte kutsikate steriliseerimine noores eas suurendanud liigeshäirete ja vigastuste riski. Uuringud näitavad, et risk kolmekordistub, kui koera steriliseeritakse enne suguküpsuse saavutamist, kuna koera suguhormoonide eemaldamine mõjutab kasvu ja arengut. Kutsikate luud kasvavad ja tugevnevad vananedes. Nad vajavad hormoone, et korralikult areneda ja kasvada.
Hea treening:
- Ujumine on suurepärane, kuna see ei avalda liigestele survet.
- Iga alla 18 kuu vanuse kutsika puhul peaks suurem osa treeningust olema kutsika enda initsiatiivil mängimine, ümbruse uurimine ja ringi nuuskimine.
- Peitusemängud. Siin võib koer liikuda omas tempos, otsides otsitavat. See on suurepärane vaimne stimulatsioon ja õpetab ka ninatööd.
- Mäng sobiva õrna mängukaaslasega. Suurus on seejuures oluline tegur, kuna suured koerad, eriti need, kellele meeldib käppadega mängida, võivad noort kutsikat tahtmatult vigastada.
- Mängima peaks alati järelvalve all, nii saab valmis olla liialt jõulise mängu katkestamiseks, sest kehalöögid ja pöörased veeremised on tihti ka spiraalmurdude ja sidemerebendite põhjuseks.
- Ärge mängige tirimismängu. Peale liigse füüsilise koormuse on see ka koerale saagiinstinkti õpetamine ja teie omavahelise jõujoone paikapanek. Liigne tirimismängude mängimine võib mõjutada ka hammaste arengut. Retriiveril on nn õrn suu, et tuua saak koerajuhini kahjustamata ja loovutada see meeleldi koerajuhile, tirimismängude mängimine soodustab aga täpselt vastupidist – saagi jõuga endale saamist ja selle omastamist.
Kasvuplaadid ja luud: areng ja vigastused
Kasvava looma (kutsikad ja noored koerad) nn. kasvuplaadid ehk epifüüsiplaadid on pikkade luude otstes olevad piirkonnad (nagu reieluu või sääreluu), kust luu kasvab kuni puberteediea lõpuni, sealt see juurdekasv tulebki. Need asuvad mõne millimeetri kaugusel külgnevatest liigestest. Seni kuni kasvuplaadid on avatud, toimub luude kasv.
Kutsikatel võib pidada luude kasvamise üldjuhul lõppenuks 18-kuuselt. Kuni kasvuplaatide sulgumiseni on tegu pehme materjaliga, mis on õrnem kui näiteks lihased, kõõlused või sidemed. Seetõttu võib kutsikal juhtuda, et lihaste, sidemete ja kõõluste asemel vigastab ta liigse koormuse puhul hoopis kasvuplaati. Miks see oluline on? Sest kasvuplaatide vigastused ei pruugi paraneda või paraneda piisavalt kiiresti, et kutsikas saaks ühtlaselt kasvada. Kasvuplaatide vigastused võivad lõppeda ebaloomuliku jäseme kuju või teistest lühema jäsemega, mis omakorda on vigastuste põhjuseks täiskasvanuna. Väidetavalt võib nn kasvuplaatide vigastuste põhiliste põhjustena trauma kõrval välja tuua korduvad suure koormusega liigutused nagu hüppamine, mistõttu on teema eriti aktuaalne näiteks agility- ja frisbeekoerte puhul.
Kasvuplaadid sisaldavad kiiresti jagunevaid rakke, mis võimaldavad luudel kasvada pikemaks puberteediea lõpuni. Kasvuplaadid õhenevad järk-järgult, kui puberteedieale lähenevad hormonaalsed muutused annavad märku kasvuplaatide sulgumisest. Kutsikatel lõpeb see sulgumine tavaliselt 18–24 kuu vanuselt.
Kutsikatel võib pidada luude kasvamise üldjuhul lõppenuks 18-kuuselt. Kuni kasvuplaatide sulgumiseni on tegu pehme materjaliga, mis on õrnem kui näiteks lihased, kõõlused või sidemed. Seetõttu võib kutsikal juhtuda, et lihaste, sidemete ja kõõluste asemel vigastab ta liigse koormuse puhul hoopis kasvuplaati. Miks see oluline on? Sest kasvuplaatide vigastused ei pruugi paraneda või paraneda piisavalt kiiresti, et kutsikas saaks ühtlaselt kasvada. Kasvuplaatide vigastused võivad lõppeda ebaloomuliku jäseme kuju või teistest lühema jäsemega, mis omakorda on vigastuste põhjuseks täiskasvanuna. Väidetavalt võib nn kasvuplaatide vigastuste põhiliste põhjustena trauma kõrval välja tuua korduvad suure koormusega liigutused nagu hüppamine, mistõttu on teema eriti aktuaalne näiteks agility- ja frisbeekoerte puhul.
Kasvuplaadid sisaldavad kiiresti jagunevaid rakke, mis võimaldavad luudel kasvada pikemaks puberteediea lõpuni. Kasvuplaadid õhenevad järk-järgult, kui puberteedieale lähenevad hormonaalsed muutused annavad märku kasvuplaatide sulgumisest. Kutsikatel lõpeb see sulgumine tavaliselt 18–24 kuu vanuselt.
Koerte luid hoitakse koos lihaste, kõõluste ja sidemetega (pehmed koed). Kui täiskasvanud koera liiges kogeb pinget, näiteks vales suunas painutamist või liiga palju survet, peavad luud vastu ja pehmed koed võtavad löögi enda peale, mille tulemuseks on nikastus või rebend. Kutsika pehmed koed on aga tugevamad kui kasvuplaadid, nii et lihtsa nikastuse asemel võib hoopis kasvuplaat saada vigastatud – ka kutsika enda pehme kude võib liigse koormuse ajal tema enda kasvuplaadile survet avaldada.
Selle olulisus on selles, et erinevalt nikastusest ei pruugi kasvuplaadi vigastused korralikult paraneda või ei parane nii kiiresti, kui kutsikas oma kiires arengus vajaks. Kasvuplaadi vigastus võib seega põhjustada jäseme väärat kuju või lühenemist, mis loob liigese suhtes vale nurga ja mis toob suuremaks kasvades kaasa veelgi rohkem vigastusi, sealhulgas düsplaasia.
Kasvuplaatide sulgumise vahemik sõltub kutsika tõust ja suurusest ning on seotud ka kutsika treenitusega. Isastel kulub täiskasvanuks saamiseks rohkem aega kui emastel.
Luu tugevus
Lisaks sellele, et pikkade luude otsas on pehmed kasvuplaadid, on kutsikate luud ka üleüldiselt pehmemad. Nad saavutavad maksimaalse luutiheduse alles pärast puberteeti.
Sääreluu (sääreluu) spiraalsed murrud on kutsikatel samuti levinud. Üle 50% luumurdudest esineb alla 1-aastastel kutsikatel! Spiraalmurd on see, kui luu alumine pool väänab ülemist poolt vastassuunas. Seda juveniilset vigastust tuntakse inimestel kui väikelapse luumurdu. Iga harjutus, mis annab luule pöördemomendi (keerd), või põhjustada kutsika spiraalmurru. Näiteks liigutused, nagu äkiline keeramine ja pööramine, võivad põhjustada seda tüüpi luumurde.
Lisaks sellele, et pikkade luude otsas on pehmed kasvuplaadid, on kutsikate luud ka üleüldiselt pehmemad. Nad saavutavad maksimaalse luutiheduse alles pärast puberteeti.
Sääreluu (sääreluu) spiraalsed murrud on kutsikatel samuti levinud. Üle 50% luumurdudest esineb alla 1-aastastel kutsikatel! Spiraalmurd on see, kui luu alumine pool väänab ülemist poolt vastassuunas. Seda juveniilset vigastust tuntakse inimestel kui väikelapse luumurdu. Iga harjutus, mis annab luule pöördemomendi (keerd), või põhjustada kutsika spiraalmurru. Näiteks liigutused, nagu äkiline keeramine ja pööramine, võivad põhjustada seda tüüpi luumurde.
Kui kasvuplaat saab vigastada, võib kahjustatud rakkude kasv aeglustuda ja seiskuda. Kui kahjustatud poole kasv viibib või peatub ja terve külg kasvab jätkuvalt, võib see ebatasasus põhjustada jäsemete deformatsioone. Kõige sagedasem koerte deformatsioonipiirkond on küünarvars - küünarluu kasv peatub ja kodarluu jätkab kasvamist. Küünar(ulna)- ja kodarluu(radius) asünkroonset ehk ebaühtlast kasvu peetaksegi küünarliigese düsplaasia peamiseks põhjuseks.
Kasvuplaadi vigastuste sagedased põhjused on kokkupõrked või õnnetused, liikuva objekti (näiteks auto) tabamus, liiga tugevad löögid (kokkupõrked mängides) või hüppamine palli või frisbee püüdmiseks. Liikumine kõval pinnal (nt betoon) suurendab vigastuste ohtu ja ohtu vähendab liikumine ning mängimine pehmematel pindadel nagu muru või liiv.
Liigne koormus ja traumad kutsikate kasvuplaatidele võivad hilisemas elus põhjustada ka selliseid probleeme nagu DJD (degeneratiivne liigesehaigus) ja OA (osteoartriit).
Üks tegur veel, mis mõjutab kasvuplaatide sulgumise aega - need on hormoonid. Üldjuhul langeb kasvuplaadi sulgumine kokku puberteedi lõpuga, see erineb küll mõnevõrra ka indiviiditi ja isegi tõu enda sees. Kui koer aga steriliseeritakse või kastreeritakse ennem puberteeti toimub sulgumisprotsess reeglina kauem ja see võib soodustada puusaliigese düsplaasia, kraniaalse ristatisideme vigastuse ja isegi luuvähi tekkimist ehk et eriti suuremate tõugude puhul on noorte kutsikate steriliseerimine noores eas suurendanud liigeshäirete ja vigastuste riski. Uuringud näitavad, et risk kolmekordistub, kui koera steriliseeritakse enne suguküpsuse saavutamist, kuna koera suguhormoonide eemaldamine mõjutab kasvu ja arengut. Kutsikate luud kasvavad ja tugevnevad vananedes. Nad vajavad hormoone, et korralikult areneda ja kasvada.
* On kuulda soovitusi kasutada jalutuskäikudel kaelarihma asemel trakse, kuna kaelarihm põhjustavat koerale ebamugavust. Traksid aga tekitavad kehale palju rohkem survet ja ebamugavust kui kaelarihm, kui neid käsitletakse valesti! Esiteks on olemas trakse, mis tekitavad surve koera õlavöötmele ja see võib põhjustada koerale vigastusi ja traumasid, kui koer tirib. On küll ka selliseid trakse, mis jätavad õlavöötme vabaks (tuleb veel ka jälgida, et traksid poleks liiga pikad ja ei asuks otse ribide taga), aga sellegipoolest on surve kehale, eriti koera kasvueas ohtlikum juhul, kui koer peaks tugevasti tirima või tegema järsu tõmbe. Ka võib koer areneda (kasvueas jalutuskäikudel traksidega tirides) mitte tasakaalus kuna kogu raskus on niimoodi liikudes esiosal ning seetõttu hakkab koer ka ilma traksideta hoidma oma raskust harjumuspäraselt esiosal. Tuleb ka silmas pidada, et traksidega ei ole kontroll koera käitumise üle kaugeltki nii hea kui kaelarihmaga. Traksid on vedamiseks. Ei ole olemas selliseid asju nagu vedamisvastased traksid. Või noh on, neid müüakse ja toodetakse, aga nad ei tegele vedamise põhjuste vaid sümptomitega ja nende kasutegur pole seetõttu selline kui loodetud.
Traksid ongi koertele tehtud selleks, et koerad saaksid raskusi vedada. Heade trakside ehitus on selline, et vedav jõud tekib koerale rinna ette ning ei koorma selga. Sellisel vedamisel töötab füüsika koera kasuks, mis tähendab, et kogu vedamise jõud satub koera rinnale ning jaguneb sealt ühtlaselt kogu ülejäänud kehale. Selliselt on koeral mugav ja mõnus vedada. Hea tervise juures olev koer suudab tavaliselt vedada 3 korda suuremat raskust, kui on tema enda kaal. Seda oludes, kus ei toimu äkilist tõmmet. Kui koer teeb aga äkilise tõmbe, kasvab jõud mõneks ajaks mitmekordseks. Üldiselt kipuvad inimesed koeri jalutades neid mitte ka väga teraselt jälgima ning kuna traksidega on koeral mugav vedada, siis õpetataksegi koerad jalutuskäikudel oma jõudu traksidesse rakendama. Mis on aga teistmoodi, kui koeral on kaelas nn. retriiveririhm või kaelarihm? Teistmoodi on see, et koeral ei ole mugav vedada, sest füüsika töötab vastu. Kuna jalutusrihm on kinnitatud kaela külge, siis jalgade poolt kehaga koostöös tekkiv jõuõlg suundub edasi suunas kaela alt läbi. Mistõttu see pigem kergitab koera esiosa, kui et aitaks tal vedada. Koerad küll õpivad vale käsitluse korral ka nii vedama, aga esiteks on see väga palju ebamugavam ning teiseks on seda probleemi palju lihtsam ära koolitada. Sellepärast on retriiveririhmaga või kaelarihmaga koera jalutades teda palju lihtsam kinni hoida ning koeral ei teki nii lihtsalt vedamise harjumust. Ka puudub surve kehale ja seetõttu pole kehale ka sellist vigastuste ja traumade ohtu kui traksidega (kui koer peaks tegema järsu tõmbe). Loomulikult peab koera ka koolitama mitte tirima. Sellest aga mõni teine kord.
Traksid ongi koertele tehtud selleks, et koerad saaksid raskusi vedada. Heade trakside ehitus on selline, et vedav jõud tekib koerale rinna ette ning ei koorma selga. Sellisel vedamisel töötab füüsika koera kasuks, mis tähendab, et kogu vedamise jõud satub koera rinnale ning jaguneb sealt ühtlaselt kogu ülejäänud kehale. Selliselt on koeral mugav ja mõnus vedada. Hea tervise juures olev koer suudab tavaliselt vedada 3 korda suuremat raskust, kui on tema enda kaal. Seda oludes, kus ei toimu äkilist tõmmet. Kui koer teeb aga äkilise tõmbe, kasvab jõud mõneks ajaks mitmekordseks. Üldiselt kipuvad inimesed koeri jalutades neid mitte ka väga teraselt jälgima ning kuna traksidega on koeral mugav vedada, siis õpetataksegi koerad jalutuskäikudel oma jõudu traksidesse rakendama. Mis on aga teistmoodi, kui koeral on kaelas nn. retriiveririhm või kaelarihm? Teistmoodi on see, et koeral ei ole mugav vedada, sest füüsika töötab vastu. Kuna jalutusrihm on kinnitatud kaela külge, siis jalgade poolt kehaga koostöös tekkiv jõuõlg suundub edasi suunas kaela alt läbi. Mistõttu see pigem kergitab koera esiosa, kui et aitaks tal vedada. Koerad küll õpivad vale käsitluse korral ka nii vedama, aga esiteks on see väga palju ebamugavam ning teiseks on seda probleemi palju lihtsam ära koolitada. Sellepärast on retriiveririhmaga või kaelarihmaga koera jalutades teda palju lihtsam kinni hoida ning koeral ei teki nii lihtsalt vedamise harjumust. Ka puudub surve kehale ja seetõttu pole kehale ka sellist vigastuste ja traumade ohtu kui traksidega (kui koer peaks tegema järsu tõmbe). Loomulikult peab koera ka koolitama mitte tirima. Sellest aga mõni teine kord.
Allikas: internet
No comments:
Post a Comment