vesisaba

ehk sabanärvi põletik. Inglise keeles nimetatakse seda limber tail syndrome või cold water tail ning kirjeldatatakse peamiselt töö/jahikoertel (pointerid, setterid, retriiverid).
Arvatakse, et haigus on põhjustatud sabalihaste kahjustusest, haiguse algstaadiumis uuritud koertel on olnud kõrgenenud CPK (kreatiini fosfokinaas, lihasensüüm) tase.

Tavaliselt on tegu nooremapoolse täiskasvanud koeraga, kellel saba vajub rippu kas sabajuurest või hoitakse umbes 10 cm ulatuses horisontaalselt ning siis ripub. Mõnel koeral on sabajuure katsumine valus või tunnevad nad ennast üldiselt halvasti, eriti haiguse algfaasis. Kuigi mõne koera jaoks on see väga valulik ja väljendub saba all hoidmises - koera saba ei tõuse enam seljajoonest kõrgemale ja on allapoole kaardus (koer ise võib olla loid ja tujutu), siis on ka erandeid koeri, kes ei näita absoluutselt valu välja, kuid sabaasend siiski reedab vesisaba olemasolu.
Seostatakse raske tööga (eriti kui koer pole piisavalt treenitud), ujumisega liiga soojas/külmas vees, puuris transpordiga või ka lihtsalt külma, niiske ilmaga haigusele eelneval päeval. Sagedamini esinev isastel koertel. Üldjuhul kannatavad selle all retriiverid jt. palju ujuvad koerad, kuid saba võib selliseks muutuda ka pärast tavalist koera pesemist (märjaks saamist), kui koer on sellele järgnevalt külmas või tuuletõmbega kohas. Koera saba tüvi külmetab ja saba muutub elutuks. Parandab ainult aeg ja soojus.

Paraneb enamus juhtudel iseenesest umbes 2 nädalaga, soovitatakse rahu. Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid võivad aidata, kui neid anda kohe haiguse alguses. Umbes kolmandikul koertest võib asi hiljem korduda.
Vesisabaga võib kaasas käia ka pärakupaunade täitumine.
Külmade ilmadega peab vesisaba tekkimisega eriti ettevaatlik olema, peab kuivatama sabajuure vajadusel ja mitte jätma koera pärast märjakssaamist jaheda ja niiske kätte.

Allikas: internet