Tegelikult ei osanud me üldse oodata, milliseks meie elu kujuneb, kui meie perre tuli me esimene kuldne retriiver Ska.
Arvasin, et kuna mul on juba päris suur koerapidamiskogemus, siis see palju ei erine. Selles mõttes muidugi ei erinegi, et vastutama peab ju samamoodi - jalutama, toitma, koristama jne. Saades vastu muidugi kuhjaga armastust.
Mis aga oli siiski täiesti teistmoodi võrreldes mu eelmiste koertega - see tõug on tõeline diplomaat, ta armastab inimesi, soovib nendega väga suhelda ja neile teenistusvalmis olla, osates inimesi seejuures väga hästi "lugeda".
Kui ma Cliff'iga harjusin sellega, et kui asi on kahtlane, siis tema arvates tuleb lüüa suurt lärmi ja kaitsele asuda; kui ma Rena'ga teadsin, et ta on veendunud, et alati tuleb olla valvel ja usaldada võib, kuid seejuures ka kontrollida, Nora'ga teadsin, et tema puhul pigem kahtlusta, kui usalda ja et usaldus tuleb alati välja teenida, see ei tule niisama; Tony'ga teadsin, et kõik tema kogemustele toetudes kahtlased isikud on kahtlased igavesti ehk et "pahad on pahad ja head on head", siis Ska'ga sain ma teada, et inimesed oma heas ja halvas lihtsalt on nagu nad on, tuleb ainult osata nendega suhelda. Ma arvasin esialgu, et ehk elukogemuse lisandudes see ehk muutub ehk et elu selle suhtumise lõpuks ise paika paneb, aga... siiamaani pole pannud. See ongi huvitav. Nüüd on meil kodus juba lisaks Ska'le tema tütar Nicky ja tütretütar Jenny, lisaks mitte küll otsesed sugulased, kuid sama tõugu poolõed Bonnie ja Mimi. Veel on mõned kuldsed teistsuguste keeruliste omandivormidega nagu kaasomand ja rent, kes elavad meie juures vahetevahel kas lühemat või pikemat aega. Jätkuvalt püüan aru saada sellest fenomenist - neutraliseerida mängleva kergusega halb heaga, jälgin, kuidas see neil toimib ja püüan isegi sellest kogemusest õppida. Sellest, aga ka kõigest muust selle juurde kuuluvast tulebki selles blogis juttu, kui see peaks teid huvitama, jääge meiega.
No comments:
Post a Comment