sõbrapäev

oli siis sel aastal parim, mis üldse olla võib 😍
Nimelt oli Bonnie nii tubli, et lubas veel ka näituseväsimuse välja puhata ennem kui suure poegimistööga pihta hakkas, temperatuur hakkas alanema pühapäeva hilisõhtul ja esmaspäeval andis Bonnie juba kogu oma olemusega märku, et me paneks valmis oma vaimu ja kõik tarviliku, sest tited on nüüd siis tulemas. Kahjuks ei saanud ta külmalaine tõttu, mis on vallutanud ka Eesti kohendada nn. "jõekaldapesa",vaid kujundas iga natukese aja tagant hoolikalt ümber minu valmis tehtud pesa kuhjates ajalehed oma maitse järgi ümber kohevaks kunstiliseks tervikuks 😄
Naljakalt hakkas käituma ka Jenny, kes ilmselt arvas, et kuna viimased pesad on olnud tema omad ja see ilmselt hakkas talle juba liiga meeldima, läks väga ärevile, käis niutsudes aeg-ajalt Bonnie't vaatamas ja haaras siis pesast Squaeker'i ja seda piiksutades tassis selle siis lõpuks enda juurde diivanile kaissu 😀Seejärel hindas asjad ümber ja pakkus Squaeker'it Bonnie'legi, aga lõpuks otsustas ikka, et diivanil tema kaisus on Squaeker'il siiski õigem olla 😄
Kuna Bonnie'l käis kõik nagu raamatus, s.t. et 24 tunni möödumisel temperatuuri alanemisest algasid nähtavad väitused, siis oli vahed kutside sündimisel umbes tunniajased, olen nimelt tähele pannud, et Ska, Nicky ja Jenny on temperatuuri alanemisest lasknud kutside ilmavalguse kätte tulemist oodata rohkem kui 24 tundi ja vahed kutside sündimisel on olnud siis ka tõeliselt lühikesed, näiteks on Nicky'l õnnestunud 10 kutsi ilmale tuua sisuliselt 3 tunniga, kusjuures kõik kutsid olid seejuures ka terved, tublid ja tugevad; Bonnie ema Evita on aga samuti valmistunud alati lühemalt ja kutse ilmale toonud pikemate vahedega, nii et ilmselt on siin mingi seos siis ikka ka pärilikkusega...
aga meie ühiste jõupingutuste tulemusena niisiis (jällegi tänud Liivi'le, kes appi tuli 😉) on Bonnie'l nüüd 4 kutsikat - 2 tüdrukut ja 2 poissi, kõik helekuldse tooniga 😛 Šampus jäi küll kahjuks välja jagamata, aga noh, eks järgmise korrani 😉

Kuna aga vahepeal on saadetud ka toredaid pilte Jenny ja Bas'i pesa kutsidest, siis arvan, et on igati paslik koondada needki sõbrapäeva postituse alla teistelegi imetlemiseks 😍

see on eriti vahva pilt sellepoolest, et õeksed Sophie (Meiepere I Gotta Go Now) ja Rosie (Meiepere I Feel Fine) on sõbrapäeval üheskoos mürades moodustanud toreda südamekujulise terviku, kas pole 😊

siin linnukesed pidid ilmselt tühja kõhtu kannatades pealt vaatama, kuidas õeksed nende toidulaua juures positsiooni müramiseks sisse on võtnud 😄 

siin üks meeleolukas sõbrapäevatervitus Rosie'lt

ja siin on näha, et Rosie on juba alustanud retriiverile omase tööga, nii et ajalehekatse võiks nagu juba sooritatuks lugeda 😄

ja siin on siis need linnukesed, kes ootavad ilmselt, et Sophie ja Rosie nende toidulaua juurest juba kuhugi mujale mürama läheks ehk et "Oti talu uus taliõunasort" nagu Rosie perenaine Külli vahvalt seda kirjeldas, Rosie koos oma pererahvaga nimelt elab Oti talus

üks pilt ka võrokesest Lota'st (Meiepere If You Please), kes sai algselt küll endale nime Belle, kuid perenaise Liina jutu järgi oli aja möödudes rohkem Lota kui Belle nägu ja seega jäi ta nimeks lõpuks Lota 😀

ja lõpetuseks pildid Mija'st (Meiepere It's Only Love), kes on Lätis katsetanud juba vaikselt mida tähendab teraapiakoera töö, tema perenaise Diana jutu järgi olid tema ja ta teraapiatöökaaslased lasteaeda külastades positiivselt üllatatud kui lubav Mija selles suhtes on, ühesõnaga Mija paistab olevat selle töö jaoks nagu loodud 😊

aitäh kõigile heade soovide, vahvate piltide ja toredate meilide eest, neid saada on alati tõeliselt südantsoojendav!