täname

kõiki, kes on kaasa elanud Nicky ja Ska ja ka teiste kutsade käekäigule toetades meid nii meilitsi, telefonitsi kui ka muul moel, sellest on meile tõesti tuge olnud! ja neile, kes jätkuvalt muretsevad Nicky ja Ska karvutuks jäämise pärast vastu talve nüüd, et jah, Nicky nõuab endiselt õue minnes endale oma roosat vesti selga 😊, kuid Ska on vajaduse oma beezi vesti järgi nüüdseks minetanud ja käib tähtsalt õuel ringi juba ainult täiesti omaenese kasukaga, olgugi et veel väga niruga (loodan, et ta seda blogi ei loe nüüd ja pahaseks ei saa selle avalduse peale 😁), lisan ka siinkohal ühe pildi Nicky'st, kelle vaim on juba valmis tegusid tegema, kui vaid võim ka järgi jõuaks, aga no küll ta jõuab, kus ta pääseb!Palju on spekuleeritud ka põhjuste üle miks nii juhtus üldse, ilmselt spekulatsioonideks need aga jäävadki, kuigi kuuldavasti polevat me ainukesed, kellega niimoodi juhtunud on...neile, kes on kahtlustanud seost marutaudivaktsiinipalade külvamisega ütleks, et lennuk lendas meist muidu üle küll (isegi nii mitu korda, et lõpuks pildistasin teist aknast), kuid palasid endid pole me ei näinud ega ka kuulnud (vihje sellele, et inimesed olla kuulnud neid palu nii oma maja-, koerakuudi- kui ka autokatusele kukkuvat, samuti kalastades enda kõrvale vette sulpsavat) ja ajakirjanduses paljukäsitletud ponide juhtumi leptospiroosikahtluse välistaksin ka kindlasti, sest kõik kutsid on meil ka selle vastu vaktsineeritud (nad on vaktsineeritud 5-valentse vaktsiiniga, s.o. siis peale leptospiroosi ka koerte katku, viirusliku hepatiidi, parainfluentsaviiruse, parvoviirusliku enteriidi + muidugi ka marutaudi vastu; võib-olla paradoks, aga Nicky ja Ska on vaktsineeritud neist kõige viimasena isegi, s.t. et sel kevadel, teised eelmise aasta lõpus). Muidugi loodame me, et jõuaks ikkagi kunagi põhjuse jälile, miks kõik nii juhtus, seda just eelkõige seetõttu, et vältida sellise asja kordumist (prrrr, jube sellele mõeldagi), kuid esialgu oleme me selge vastuseta...Loodame seejuures ainult kogu hingest, et ei meil ega ka kellelgi teisel ei tuleks kunagi midagi sarnast rohkem läbi elada ja läheme eluga edasi, kuna õnneks on koertega praeguseks kõik juba enam-vähem korras (kui ainult veel kosumine välja arvata, mis võtab ilmselgelt veidi rohkem aega).