kennel Meiepere: Pisi-Jenny alias Jennie

Nicky teise pesa tüdruk. Kui Nicky teist korda titeootele jäi, vaatasime kriitilise pilguga üle oma diivani- ja põrandapinna ning jõudsime järeldusele, et tuleks ehk vahet pidada veel ühe koera juurdevõtmisega. Kutside isaks (võibolla lugejale juba väga igav 😄) sai Inglismaalt kennelist Trebell toodud koer Charlie. Kuigi siiamaani oli juhtunud nii, et kõik pesakondade papad on sündinud tõu kodumaal UK-s (no nad on seal kõige paremad, mis teha!), siis areng oli ju siiski toimunud: kaks esimest papat elavad jah Inglismaal oma kodukennelites lausa, isegi nende järglasi pole siin lähikonnas – ei Rootsis, Soomes, Baltikumis ega ka Venemaal (kuigi peale UK on neid kasutatud Itaalias, Austrias, Hispaanias, Prantsusmaal, Hollandis ja mujalgi), siis kolmas papa on ju juba Inglismaalt lähemale kolinud – Soome (kuigi tal on seal sündinud siiani vaid üks pesakond ja Eestis pole ka tal rohkem järglasi) ja neljas papa, kellest praegu jutt, on juba lausa toodud Eestisse ja siin on tal ka praeguseks lisaks Nicky pesale sündinud veel kolm pesakonda kutse (ka on tal neid sündinud väljaspool Eestit). Ühise nimetajana- kõik need koerad on sündinud vanades väärikates maailmakuulsates inglise kennelites ja võib vaid olla tõesti uhke ja õnnelik, et kutsid on sündinud nii kadestamistväärt fantastilistelt papadelt!
Niisiis, kui sündis Nicky teine pesa, otsustasime, et jätta endale kasvama veel üks koer on liig mis liig. Kuldsed seda ise muidugi pahaks ei pane, nad saavad omavahel suurepäraselt läbi, täiesti ilma lahkhelideta, isegi vastupidi, neile ei meeldi, kui keegi karjaliikmetest puudu on. Aga. Kui ma ennist tegelikult veidi liialdasin ja ausalt öeldes põrandapinda neile veel jaguks, siis diivanil läheb neil juba tõesti kitsaks! Me oleme sellega leppinud, et inimestevabal ajal on diivan pilgeni kuldsete poolt okupeeritud ja kuigi nad vabastavad selle alati (siiski mitte meelsasti), kui mõni inimene peaks nii inetult käituma, et avaldama ka soovi sellele istuda 😂, siis uue koera lisandudes läheb neil endil ju omavahel ka seal juba kitsaks! Niigi on nad vahepeal seal kihiliselt laotunud või noh, et mahtuda, siis asetuvad keras, aga korralikult väljasirutatuna nad ei mahu enam ju kuidagi...ok, et mind nüüd väga imelikult vaatama ei hakataks, siis see oli nali 😄 Tõetera on selles aga niipalju, et kuigi kuldsed ei rivaalitse ja saavad omavahel ka suurepäraselt läbi, tähelepanu ja tegelemist oma inimese poolt vajavad nad ka igaüks eraldi ja kui sa tunned, et sul ei jätku enam igaühe jaoks piisavalt aega, tuleb asja lihtsalt mõistusega võtta.
Niisiis, õnneks juhtus sellest pesakonnast kutsikat soovima üks väga tore perekond, kes oli huvitatud meiega koostööd tegema, s.t. nad käisid kutsikaid juba väiksest peale iga nädal vaatamas ja nunnutamas ja valimas ning väljavaade võtta kuts esialgu nii-öelda kahepeale, oli neile meeltmööda. Ka meile, kuna nii saime pidevalt kutsi arengut jälgida.
Nii jäi meie hingekirja, kuid elab selle toreda perega pisi-Jenny, meie suure Jenny poolõde. Proovisime küll meelitada pisi-Jenny uut peret ümber mõtlema, et nad paneks kutsile teistsuguse hüüdnime, et segamini lähevad ju nii 😄, aga nad jäid oma nimevalikule siiski kindlaks ja tegelikult on see omamoodi tore ja kasulikki, sest kutsudes ühte, tulevad ju nüüd mõlemad! 😄