on hetki

millal mõtled kogu hingest, et "peatage palun maailm, mina tahan maha astuda"...need on hetked, mis teevad niivõrd haiget, et sooviks need täiesti olematuks teha ja on tohutult kahju, et see pole mingilgi moel võimalik...
ehk et kõigest nädal pärast eelmist postitust, kus Ska tegi oma etteaste tuntud headuses ja hakkasime temaga valmistuma kuu lõpus toimuvaks tasemekatseks, teda ühtäkki polnud enam...see tundub siiani nii uskumatu, et vahel on tunne, et see on kõigest uni...
miski ei andnud märku, et midagi oleks pahasti kuni nädala lõpupoole keeldus Ska söögist (maiustustest seejuures mitte) ning jõi vett tavalisest rohkem...mille esialgu panin soojalaine arvele...aga sisetunne tegi siiski ärevaks ja võtsin arstiga ühendust...ning suureks ehmatuseks avastatigi tal mädaemakas ehk püomeetra 😢 ... ei jäänud muud üle kui minna operatsioonile, kuigi loomulikult pani muretsema seejuures Ska vanus...ligi 10 aastat ikkagi, aga kahjuks teist valikut siin polnud...kuid...Ska ei elanud oppi üle......😭💔
R.I.P. meie kallis Ska, meie esimene kuldne, tänu kellele me seda tõugu nii väga armastame ja kes on toonud meie ellu nii-nii palju rõõmu...sa jääd alatiseks meie südametesse!!!!!!
Ska puhkab nüüd Ahja jõe kaldal, kohas, kus talle meeldis jõele vaadata...