Kuldset retriiverit võib õigusega pidada kõige kaunimaks ja arvatavasti ka kõige elegantsemaks retriiveritõuks tänapäeval. Suurepärane rikkalik paljude kuldsete varjunditega karvkate kaunistab koera ning annab talle mahukust, aga ka ebatavalist kergust. Tumedad, heledate ripsmetega piiratud silmad ja imetlusväärselt ilmekas nägu jäävad alatiseks meelde igaühele, kes on kordki selle koeratõuga kokku puutunud. Sellele tõule on omased mistahes kujul väljenduva agressiivsuse puudumine ning suurepärane dresseeritavus.
Kõik retriiverid on erakordsed arukad ja taibukad, temperamentsed ja kontaktsed ükskõik millise inimesega, sest kõik inimesed on neile kui vennad. Retriiveri jaoks polegi vahet, olgu peremees või võhivõõras, koer käitub täiesti adekvaatselt ja suhtleb kõikidega ühetaolise heameelega, mis on tõelisele retriiverile mõistagi iseloomulik. Mõnedele ei ole see külg nende karakterist küll meelepärane, ent tänapäeval on tõenäoliselt parem omada ideaalset “linnakoera” kui tekitada endale ja ümbruskonnale täiendavaid olmeprobleeme, mis tulenevad agressiivsusest.
Kuldne retriiver – see on üsnagi suur ja võimas koer, kel on hästiarenenud luustik, mahukas pea ja keha, täiesti erinev konstitutsioon nt setteritest. Kuldse retriiveri karv peab olema kreemikas või kuldne, aga mitte punane. Karv on tihe, rikkaliku aluskarvaga, suhteliselt vähest hooldust nõudev. Peale jalutuskäiku piisab kuivatamisest ja harjamisest, näituse-eelselt on vaja pisut trimmida, et rõhutada koera väärtuslikke külgi.
Kuldsete retriiverite sünnilugu
Kuldsete ajalooliseks sünnipaigaks loetakse Guisachani maavaldust Ivernesshire’s Šotimaal, kus 19. sajandi teisel poolel pani Lord Tweedmouth aluse selle tõu arenguloole.
Kõik retriiverid on erakordsed arukad ja taibukad, temperamentsed ja kontaktsed ükskõik millise inimesega, sest kõik inimesed on neile kui vennad. Retriiveri jaoks polegi vahet, olgu peremees või võhivõõras, koer käitub täiesti adekvaatselt ja suhtleb kõikidega ühetaolise heameelega, mis on tõelisele retriiverile mõistagi iseloomulik. Mõnedele ei ole see külg nende karakterist küll meelepärane, ent tänapäeval on tõenäoliselt parem omada ideaalset “linnakoera” kui tekitada endale ja ümbruskonnale täiendavaid olmeprobleeme, mis tulenevad agressiivsusest.
Kuldne retriiver – see on üsnagi suur ja võimas koer, kel on hästiarenenud luustik, mahukas pea ja keha, täiesti erinev konstitutsioon nt setteritest. Kuldse retriiveri karv peab olema kreemikas või kuldne, aga mitte punane. Karv on tihe, rikkaliku aluskarvaga, suhteliselt vähest hooldust nõudev. Peale jalutuskäiku piisab kuivatamisest ja harjamisest, näituse-eelselt on vaja pisut trimmida, et rõhutada koera väärtuslikke külgi.
Kuldsete retriiverite sünnilugu
Kuldsete ajalooliseks sünnipaigaks loetakse Guisachani maavaldust Ivernesshire’s Šotimaal, kus 19. sajandi teisel poolel pani Lord Tweedmouth aluse selle tõu arenguloole.
jahipidu, circa 1897
peale pointerite on pildil ka 4 kuldset
Nous, circa 1872
Lord Tweedmouth'i metsavaht Thomas Walker Lord Tweedmouth`i kasvandikega Guisachan'is
Crocus (Nous´i x Belle ja üldse esimesest pesakonnast aastal 1868), kelle Dudley Coutts Marjoribanks (hiljem Lord Tweedmouth) andis oma pojale Edward Marjoribanks´ile (pildil koos tema naise Fanny Spencer Churchill Marjoribanks´iga), endale jättis ta sellest pesakonnast kaks emast - Primrose´i and Cowslip´i
Lord Tweedmouth`i noorim poeg Archibald John Marjoribanks Lady´ga (Culham Brass´i ja Culham Rossa vanaema)
Kuldsete retriiverite tõu tekkimisest on aastate jooksul olnud erinevaid teooriaid. Ühe teooria järgi on kuldne retriiver tekkinud juhusliku mutatsiooni tulemusena teist värvi retriiveritest, teise teooria järgi usutakse, et kaasaegne kuldne retriiver põlvneb kuuest kuni kaheksast vene tsirkuse koerast, kelle söör Dudley Marjoribanks, hiljem Lord Tweedmouth, ostis Brightonist Lõuna-Inglismaale ja viis kaasa Guisachan nimelisele maavaldusele Šotimaal aastal 1858. Selle teooria kohaselt olevat ta vaimustunud tsirkusekoertest, kelle esinemist olevat ta nautinud 1858. aastal Brightonis ning ostnud ära kõik kaheksa koera ja hiljem nendega edukalt hirvejahti pidanud. Koerad olevat olnud kolmekümnetollise turjakõrgusega, tiheda lainelise, kreemi- kuni biskviiditoonilise karvaga ning lord olevat olnud võlutud nende nutikusest ja välimusest. Vene tsirkuse-retriiveri teooriat levitasid visalt kaks kasvatajat, kes soovisid ise väga sellesse uskuda. Neile kuulusid kennelid St.Huberts ja Noranby. Nn “vene kollased retriiverid” olid tõuna esitletud Cruftsi näitustel 1913, 1914 ja 1915 ning kõik need korrad võitsid koerad kennelist St.Huberts, kuid peale kenneliomanike surma ei aretanud neid liine keegi edasi ning tõug vajus unustusse.
St. Hubert’s Czar, St. Hubert’s Prince, and St. Hubert’s Peter
St. Hubert’s Peter
Col Le Poer Trench
andis St. Hubert´s Peter´i kuningas George V´le (vene tsaari nõbule)
Esimesed kuldsed
1914. aastal avaldati ajakirjas Country Life artikkel “Vene ehk kollane retriiver”, kus Arthur Crockstone-Smith sügavuti ja laiuti käsitles “tsirkusekoertest” põlvnemise teooriat. Hiljem lükkas selle teooria paljude aastate põhjaliku uurimistöö tulemusena ümber inglise kennelklubi president Elma Stonex (kennel Dorcas) ning ilmnes ka dokumentaalne tõestus tõu tegelikest algallikatest. 1952. aastal avaldas kuues Ilchesteri krahv artikli, millest selgus, et tema kuulus esiisa lord Tweedmouth pidas tõuraamatut, kuhu oma käega tegi sissekandeid iga koera kohta (kes pärinesid mitmetest tõugudest), pidades paarituste ja pesakondade üle arvet juba alates 1835. aastast. Tänapäeval on need märkmed hoiul inglise Kennel Club’is, kus soovijad nendega ka tutvuda võivad. Esimeste kuldsete retriiverite eellaste seas on esindatud mitmeid koeratõuge – iiri setterid, vesispanjelid, siledakarvalised retriiverid ja labradorid – ent puuduvad märked tsirkusekoertest.
Raamatus “Koerad alates 1900. aastast” kirjutab kolmas lord Tweedmouth, et tema vanaisa, esimene lord Tweedmouth ning isa, hilisem teine lord Tweedmouth, kõndides kord Brightoni tänaval, kohtasid kingseppa jalutamas kena välimikuga noore retriiveriga. Mees selgitanud, et omandas koera Cichesteri maavalduse valitsejalt võla katteks ning koer olevat ainsa heleda kutsikana sündinud mustade kiharakarvaliste retriiverite pesakonda. Vanaisa olevat selle koera ära ostnud, mille kohta on tõuraamatusse kirjutanud: ”Nous, aretatud lord Cichesteri poolt, sündinud juunis 1854 ja ostetud Brightonist.” Esimene sissekanne retriiverite kohta on “Gyp, Coli ja Steami järeltulija, sündinud 1854”. Kolm koera on lord Tweedmouthi tõuraamatusse märgitud kui tweedi vesispanjelid, neist üks kandis nime Belle. Vesispanjelid olid tollal üsna levinud koeratõug, mis tänapäeval on hääbunud. Tweedi vesispanjeleid leidus Inglismaal Šotimaa ja Inglismaa piiri lähedal Tweedi jõe ääres, kust nad said ka oma nime. Oma loomult olid tweedi vesispanjelid arukad, tasakaalukad ja nad soovisid omanikule meele järgi olla, samuti olid nad head ujujad ja töötahtelised. Need on omadused, mida soovitakse ka tänapäeval kuldsele retriiverile. Nad olid musta värvi (käharakarvalised olid sageli roostekarva märkide või piirdega, mis pärandus nende eellastelt setteritelt), tähnilised või maksakarva. 1868. aastal paaritati Bellet Nousiga ning sündis kolm kutsikat, kellest üks, Crocus, anti lord Tweedmouthi vanemale pojale, Cowslip ja Primrose aga jäeti oma kasvandusse. Järgmine paaritus andis suurepärase emase Ada, kes anti sugulasele, krahv Ilchesterile ja pani aluse Melbury nime kandnud kasvatusele. Esimene lord Tweedmouth töötas hoolikalt ning hoolitses aastast 1868 kuni aastani 1890 isiklikult valikute eest tõuaretuses. Cowslip paaritati teise vesispanjeli Tweediga 1873 ning neli aastat hiljem üks sellest paaritusest pärit koer Topsy omakorda musta retriiveri Samboga. Sellest ühendusest pärinev emane Zoe paaritati 1884. aastal oma vanaema Cowslipi poja Jackiga, kelle isaks oli iiri setter Sampson. Järgnes veel rida ristamisi, ning lõpuks nägid 1889 ilmavalgust Prim ja Rose – tänapäeva kuldsete tunnustatud esiemad.
1914. aastal avaldati ajakirjas Country Life artikkel “Vene ehk kollane retriiver”, kus Arthur Crockstone-Smith sügavuti ja laiuti käsitles “tsirkusekoertest” põlvnemise teooriat. Hiljem lükkas selle teooria paljude aastate põhjaliku uurimistöö tulemusena ümber inglise kennelklubi president Elma Stonex (kennel Dorcas) ning ilmnes ka dokumentaalne tõestus tõu tegelikest algallikatest. 1952. aastal avaldas kuues Ilchesteri krahv artikli, millest selgus, et tema kuulus esiisa lord Tweedmouth pidas tõuraamatut, kuhu oma käega tegi sissekandeid iga koera kohta (kes pärinesid mitmetest tõugudest), pidades paarituste ja pesakondade üle arvet juba alates 1835. aastast. Tänapäeval on need märkmed hoiul inglise Kennel Club’is, kus soovijad nendega ka tutvuda võivad. Esimeste kuldsete retriiverite eellaste seas on esindatud mitmeid koeratõuge – iiri setterid, vesispanjelid, siledakarvalised retriiverid ja labradorid – ent puuduvad märked tsirkusekoertest.
Raamatus “Koerad alates 1900. aastast” kirjutab kolmas lord Tweedmouth, et tema vanaisa, esimene lord Tweedmouth ning isa, hilisem teine lord Tweedmouth, kõndides kord Brightoni tänaval, kohtasid kingseppa jalutamas kena välimikuga noore retriiveriga. Mees selgitanud, et omandas koera Cichesteri maavalduse valitsejalt võla katteks ning koer olevat ainsa heleda kutsikana sündinud mustade kiharakarvaliste retriiverite pesakonda. Vanaisa olevat selle koera ära ostnud, mille kohta on tõuraamatusse kirjutanud: ”Nous, aretatud lord Cichesteri poolt, sündinud juunis 1854 ja ostetud Brightonist.” Esimene sissekanne retriiverite kohta on “Gyp, Coli ja Steami järeltulija, sündinud 1854”. Kolm koera on lord Tweedmouthi tõuraamatusse märgitud kui tweedi vesispanjelid, neist üks kandis nime Belle. Vesispanjelid olid tollal üsna levinud koeratõug, mis tänapäeval on hääbunud. Tweedi vesispanjeleid leidus Inglismaal Šotimaa ja Inglismaa piiri lähedal Tweedi jõe ääres, kust nad said ka oma nime. Oma loomult olid tweedi vesispanjelid arukad, tasakaalukad ja nad soovisid omanikule meele järgi olla, samuti olid nad head ujujad ja töötahtelised. Need on omadused, mida soovitakse ka tänapäeval kuldsele retriiverile. Nad olid musta värvi (käharakarvalised olid sageli roostekarva märkide või piirdega, mis pärandus nende eellastelt setteritelt), tähnilised või maksakarva. 1868. aastal paaritati Bellet Nousiga ning sündis kolm kutsikat, kellest üks, Crocus, anti lord Tweedmouthi vanemale pojale, Cowslip ja Primrose aga jäeti oma kasvandusse. Järgmine paaritus andis suurepärase emase Ada, kes anti sugulasele, krahv Ilchesterile ja pani aluse Melbury nime kandnud kasvatusele. Esimene lord Tweedmouth töötas hoolikalt ning hoolitses aastast 1868 kuni aastani 1890 isiklikult valikute eest tõuaretuses. Cowslip paaritati teise vesispanjeli Tweediga 1873 ning neli aastat hiljem üks sellest paaritusest pärit koer Topsy omakorda musta retriiveri Samboga. Sellest ühendusest pärinev emane Zoe paaritati 1884. aastal oma vanaema Cowslipi poja Jackiga, kelle isaks oli iiri setter Sampson. Järgnes veel rida ristamisi, ning lõpuks nägid 1889 ilmavalgust Prim ja Rose – tänapäeva kuldsete tunnustatud esiemad.
Esimene lord Tweedmouth suri 1894. aastal ning aretustööd hakkasid edasi viima tema järeltulijad.
1890-tel kasutati aretuses ristamist heledavärviliste verekoertega (Bloodhound). Selle kohta tehtud märkmed on kaotsi läinud, ent kuues lord Ilchester on näinud tõuraamatut sellekohaste sissekannetega. Teise lord Tweedmouthi märkmeid aretustöö kohta ei ole samuti leitud, ent Culhami kasvatuse esimeste koerte sugupuude põhjal on võimalik järeldada, et ta tegi tõu arengu nimel kaugelt enam kui arvatakse.
Esimesena tõu arengut enim mõjutanud kasvandustest tulekski nimetada Culhamit, mis andis nii suurepäraseid töökoeri kui ka näitusekoeri ning mille omanikuks oli lord Lewis Harcourt (hüüdnimega “LuLu”) , kelle liinid pärinesid lord Tweedmouthi ja lord Portsmouthi aretatud koertest (Lord Harcourt oli saanud oma esimese retriiveri isikult, kes oli Lord Tweedmouthilt maad rentinud). Kõik tänapäevased tõuliinid on osa oma verest pärinud Culhami kasvatuse loomadest, esimene tšempion CH Noranby Campfire põlvnes Culham Cooperist, esimese kahekordse tšempioni Dual CH Balcombe Boy vanemad olid Culham Tip ja Culham Amber II, kes pärinesid otse lord Harcourtilt. On andmeid, et nimetust “kuldne retriiver” kasutas esimesena just lord Harcourt, keda võib niisiis kõige muu kõrval pidada tõu ristiisaks.
Sellest ajast on säilinud fotosid, samuti võib leida vanade meistrite hästisäilinud maale, millel kuldseid retriivereid on kujutatud.
1890-tel kasutati aretuses ristamist heledavärviliste verekoertega (Bloodhound). Selle kohta tehtud märkmed on kaotsi läinud, ent kuues lord Ilchester on näinud tõuraamatut sellekohaste sissekannetega. Teise lord Tweedmouthi märkmeid aretustöö kohta ei ole samuti leitud, ent Culhami kasvatuse esimeste koerte sugupuude põhjal on võimalik järeldada, et ta tegi tõu arengu nimel kaugelt enam kui arvatakse.
Esimesena tõu arengut enim mõjutanud kasvandustest tulekski nimetada Culhamit, mis andis nii suurepäraseid töökoeri kui ka näitusekoeri ning mille omanikuks oli lord Lewis Harcourt (hüüdnimega “LuLu”) , kelle liinid pärinesid lord Tweedmouthi ja lord Portsmouthi aretatud koertest (Lord Harcourt oli saanud oma esimese retriiveri isikult, kes oli Lord Tweedmouthilt maad rentinud). Kõik tänapäevased tõuliinid on osa oma verest pärinud Culhami kasvatuse loomadest, esimene tšempion CH Noranby Campfire põlvnes Culham Cooperist, esimese kahekordse tšempioni Dual CH Balcombe Boy vanemad olid Culham Tip ja Culham Amber II, kes pärinesid otse lord Harcourtilt. On andmeid, et nimetust “kuldne retriiver” kasutas esimesena just lord Harcourt, keda võib niisiis kõige muu kõrval pidada tõu ristiisaks.
Sellest ajast on säilinud fotosid, samuti võib leida vanade meistrite hästisäilinud maale, millel kuldseid retriivereid on kujutatud.
Culham Brass
Ch Culham Copper
Üks eredamaid isiksusi kuldsete aretajate seas on kahtlemata olnud Mrs. W. M. Charlesworth, kellele kuulus Normanby kasvandus (hiljem Noranby - Pr Charlesworth muutis Normanby Noranby´ks, kuna Normanby Cadmium
diskvalifitseeriti pärast Crufts´i ihaldatud sertifikaadi saamist, põhjuseks oli lihtsalt arusaamatus Normanby prefiksi sisestamise õigekirjas registreerimislehel). Ta tegutses väsimatult paljude aastate vältel. Aretuses kasutas ta muuhulgas 1906. aastal saadud ja teadmata põlvnemisega emast nimega Normanby Beauty, kellest paaritamisel Culham Brassiga saadi 1908. aastal Noranby Balfour. 1912. aastal aga sündis Noranby Campfire, kellest sai ajaloo esimene kuldsest retriiverist Inglismaa tšempion.
Mrs. Winifred Maud Charlesworth Noranby Tweedledum`iga 1913.aastal I.G.L.Trials`il
Mrs Charlesworth 1912 a. Normanby Sandy & Noranby Balfour`iga
Mrs. Charlesworth 1934 a. Noranby Diana, Noranby Dutiful`i & Noranby Deidre`ga
Ch Noranby Campfire (1. aasta vanune)
.jpg)
.jpg)
Mrs. Charlesworth: “1910. aastal pani väike, ent seda pühendunum seltskond pead kokku, et arendada huvi tõu vastu, mille huvides oldi aastaid töötanud, et saavutada esiletõusu. Leidnud lõppeks nii kaua taotletud ametliku tunnustuse, võisime publikule esitleda uut koeratõugu (mis oli uus nii umbes 1870 aastatel), kollast ehk kuldset retriiverit. Tundsime, et saabunud on aeg, mil tuleb oma huvisid ja eesmärke kaitsta asjatundjate ühenduse kaudu, ja nii sündiski 1911. (teistel andmetel 1913.) aastal Kuldsete Retriiverite klubi.”
Klubi töötas muuhulgas välja esimese tõustandardi. Esimeses standardis, muide, peeti ebasoovitavaks heledat värvust ja välistati see. (Eelmise sajandi kahekümnendail aastail soositi kaunis tumedaid, sisuliselt punaseid koeri. Alles kolmekümnendate aastate algul tõusid vähehaaval esile heledamad koerad ning aastal 1936. tehti standardisse muudatus: “Mistahes kreemi või kuldse varjundiga, ent mitte punased ega mahagonikarva”, millega tunnistati, et algupärast värvi alla surudes oli tehtud viga.)
Alguspäevil oli ühingul vähe liikmeid. Nad näitasid oma koeri igal näitusel, kuhu sõitmine vähegi võimalik oli, korraldasid ise endale võistlusklassid ning võistlesid iseenda poolt väljapandud auhindadele. Küllaltki lühikese aja jooksul pälvisid mõnedki kuldsed välikatsete kohtunike tähelepanu, sest sellist säravat tööd, nagu need koerad sooritasid, polnud võimalik mitte märgata.
Nõnda oli tõule Esimese Maailmasõja alguseks pandud esmane tugev alus. Sõjaperioodil aretati kuldseid eeltoodud klubi litsentsi all ning välikatseid ei korraldatud. Ometi jätkasid mõnedki suuremad näitused kuni 1917. aastani, kus kuldsed olid esindatud kahekümne kuue koeraga 1915. aasta seitsmekümne vastu.
Mrs. Elma Stonex Dorcas Ferintosh "Freddie"ga
Mrs. Elma Stonex
“Selleks ajaks oli tõug aretatud küllaltki tugevaks, pikavõitu selja ja sageli suisa ülirikkaliku karvastikuga. Tõu kritiseerijad pidasid koeri kohmakaiks ja välikatseil teistest retriiveritõugudest tükkmaad aeglasemaiks, kuigi tunnistasid, et neil on pehmeim suuhaare ning nad on äärmiselt head veekatsel. Võlgneme tohutu tänu neile alguspäevade aretajaile, kelle pingutusi ja edu kroonis edu selles, et väljastpoolt tõugu verd lisamata saavutati heade proportsioonidega koer, kelle tihe ja vetthülgav kasukas on sellegipoolest hästi hooldatav, kes säilitas jõulisuse ja tugeva luustiku, olles samas aktiivne, kiire ja hästikäsiteldava suurusega koer. Seda tehes õnnestus neil teerajajail säilitada lai kolju ja jõuline pea, mis on ideaalne mahutamaks mõistust ja tööoskusi ning nägu, mille lahke ja õilis väljenduslikkus on olnud nii omane algupärastele Guisachani koertele, kes on tänaste tõuaretajate taotluseks.”
Näituste ja välikatsete taasalustades näitas kuldsete populaarsus kahe sõja vahelisel ajal jätkuvat kasvu ning lisandus arvukalt uusi aretajaid. 1921. aastal oli tõu alla registreeritud 120 koera, 1925. aastaks juba 375 ning kasv jätkus, saavutades taseme 1073 koera aastal 1938, mis oli viimane rahuaasta enne Teist Maailmasõda.
1921. aastal korraldas Kuldsete Retriiverite klubi taas ka välikatsed, milles osalesid ainult kuldsed retriiverid, ent nad oleksid sama hästi võinud konkureerida ka mistahes teiste retriiveritega. Cruftsi näitusele registreerus 1921. a. küll ainult 34 koera, ent seegi arv tõusis - 1925 oli neid juba 231 ja 1927. a. 263, mis jäi ka kahe maailmasõja vahelise ajaperioodi suurimaks osalejate arvuks.
1920. aastal registreeriti esimene kahekordne tšempion Dual CH Balcombe Boy, kel oli selleks ajaks vanust vaid kaks aastat. Ta läks ajalukku kui esimene kahekordne tšempion ja sellest oleks tema nime jäädvustamiseks piisanud, ent lisaks avaldas ta olulist mõju tõu edasiarengule.
Dual CH Balcombe Boy
1900. aastast alates on loodud suur hulk kasvandusi, mille aretussaavutuste kirjeldamiseks ei piisaks ka tervest selleteemalisest raamatust. Nagu eelpool juba mainitud, olid esimesed kuldsed üsna tumedat värvi (meenutagem väikest maksakarva vesispanjelit!), ent tänu moesuundumustele ja aretajate tööle on tänapäevane värvus tunduvalt heledam ning näiteks Skandinaavias võib tänapäeval näha juba peaaegu puhasvalgeid koeri. Ühendriikides jätkatakse küllalt tumedatooniliste koerte aretamist ning loetakse heledaid kutsikaid möödalaskmiseks. Ameerika populatsioon ongi suhteliselt eraldiseisev ja seetõttu tüübilt ka teistest erinev populatsioon. Ka näitusetrimming ja näitustel esitamine on erinev teiste maadega võrreldes. Nn. Ameerika-tüüpi kuldseid kasvatatakse ka Austraalias ning Lõuna-Ameerika riikides. Samas on ka Ameerika tüüpi kuldseid kasutatud mujal maailmas ning vastupidi, Ameerikas on järjest enam kenneleid, kes ei kasvata sealset tüüpi kuldseid. Nüüdisajal vaieldakse kuldse retriiveri karva õige tooni üle küll palju, ent ükskõik milline tõeline asjatundja ei tee oma eelistusi mitte karva värvitoonist lähtudes, vaid eeskätt liikumise, tüübi ja temperamendi põhjal.
Mrs. Cottingham'i kennel Woolley oli üks suuremaid ja tugevamaid kenneleid 1920-30ndetatel ning ta jättis tõule tugeva jälje.
.jpg)
.jpg)
Mrs. Cottingham'i Ch. Vic of Woolley, Reine of Woolley, Ch. Cubbington Diver of Woolley ja Banner of Woolley' (link)
Kohe peale teise maailmasõja lõppu näitustel esinenud kuldsed olid väga erinevad, õnneks kadusid suuremad erinevused varsti ja näituseringidesse tuli ühtlasem tüüp. Siiski jäi teatud erinevus Põhja ja Lõuna kuldsete vahele, kuna pärast sõda oli transport bensiini normeerimise tõttu raskendatud ja seega oli aretus väga paikne. Lõuna kuldsed olid tumedamad, samas kui Põhja omad peamiselt heledat värvi.
Põhjas olid peamised kasvatajad Parsons
(Torrdale), pr Harrison (Boltby) ja hr Barwise
(Beachasse).
Lõunas olid pr Stonex (Dorcas), pr Wentworth Smith (Yelme), prl Clark (Rosecott)
ja pr Minter (Stenbury).
Kõige rohkem tõugu mõjutanud koerad olid/on Joan Tudori kennelist Camrose (ta ühendas Põhja ja Lõuna liinid) - CH Camrose Fantango (s.1950), tema poeg Camrose Tallyrand of Anbria, kellel on palju tähelepanuväärseid järglasi, kellest kindlasti kõige rohkem on tõugu mõjutanud Camrose Cabus Christopher (s.1967).
CH Camrose Fantango "Tango"
Camrose Tallyrand of Anbria "Tally"
Ch Camrose Cabus Christopher
Best In Show Leeds Ch Show`l
Ch Camrose Cabus Christopher "Toffer" Peterborough ch show`l 1974, kohtunik Peggy Robertson (Stolford)
Esimesed kuldsed retriiverid tulid Rootsi enne teist maailmasõda, kuid info neist on puudulik. Teada on, et proua Charlesworth saatis aastal 1927 Rootsi emase nimega Noranby Juno, kes paaritati 1929 teise Inglismaalt sissetoodud koeraga.
Alles 1950 algas kuldsete retriiverite kasvatus Rootsis kui K-G Zettersten (kennel Borghälla) ja Ulla ja Sune Nilsson (kennel Hedetorpet) tõid Inglismaalt emase Barthill Funny, kes oli paaritatud Strelley Starlightiga. Suur osa kuldsetest, kes on pärit Rootsist põlvnevad sellest pesakonnast.
Aastate jooksul toodi Rootsi, peaasjalikult Inglismaalt, suur hulk aretuskoeri. Nendest suurema jälje on jätnud Rootsi kuldsete retriiverite aretusele N UCh Caliph of Yeo ja N/SF Ch Deremar Donald. Nende isaste järglasi on ka Soomes tähelepanuväärne hulk.
Soome Vabariiki jõudsid esimesed kuldsed retriiverid 1959 aastal, kui Gustav Rosenlew tõi Inglismaalt kaks koera: isase Holcot Sweep ja emase Woodbarn Autumlight. Esimene pesakond sündis aastal 1962. Järgmised koerad registreeriti aastal 1965. Kasvatamise alguseks võib Soomes lugeda 1970 aastast, kui toodi suur osa koeri Inglismaalt, Rootsist ja Norrast.
Eestis registreeriti esimesed kuldsed retriiverid 1996 aasta alguses; esimesed kuldsed toodi: 6 Soomest ja 1 Rootsist. Kõige esimene koer oli emane Soomest Goldenstep Easy Winning (FIN & EST CH Hiekkakankaan Xtra-Samu x Dinky Lovely Lydia) kutsumisnimega Brita, om. Marko Sillat (kennel Stanhope). Tema oli ühtlasi ka Eesti esimese 11.augustil 1998.a. sündinud pesakonna emaks, isaks Soome-Inglismaa päritolu Tornado (POL CH Shanlimore Fabian x Nightdream Kexy Nougat). Pesakonnas oli kokku 7 kutsikat (4 isast ja 3 emast), kellest EST & LV CH Stanhope Semu, om. Piret Jõhvik, EST & LV CH Stanhope Goldenspot, om. Annika Laas (kennel Tweedlyn) ja EST V CH Stanhope Sheila, om. Ivika Alliksaar (kennel Springisland), on edukalt esinenud näitustel ja sõnakuulelikkuse võistlustel ning jätnud oma jälje Eesti kuldsete retriiverite arengus läbi oma järglaste. 1998.a. täienes kuldsete populatsioon veel 10 imporditud koeraga: 5 Soomest, 2 Rootsist, 1 USA-st, 1 Leedust ja 1 Venemaalt. 1998.a. lõpuks oli kuldsete kogu arv Eestis 24 koera. Kasvatamise alguseks võib siiski lugeda aastat 2001, mil sündis juba 4 pesakonda.
Tõu kasutusotstarve
Kuldne retriiver on jahikoer, kes toob jahimehele kätte lastud linnu, jänese või mõne muu väikese saaklooma. Samuti kasutatakse kuldseid päästekoertena, pommikoertena, narkokoertena, pimedate juhtkoertena ja teraapiakoertena. Oma sõbraliku loomuse tõttu elavad nad peremehest lahutamise üle ja lepivad uue peremehega kergemini kui mõni teine tõug. Nii saab neid dresseerida ja seejärel pimedale omanikule anda.
Kuldne on suurepärane perekoer, ta on väga sõbralik ja heatahtlik, omab suurt töötahet ja soovi peremehele meele järele olla, mis teeb tema dresseerimise võrdlemisi lihtsaks.
Tänapäeval peetakse kuldset peamiselt pere- ja seltsikoerana, kellega saab harrastada mitmesuguseid koeraspordi alasid. Jahikoerana leiab kuldne võrreldes varasemaga harvem kasutust.
Allikas: internet
Eestis registreeriti esimesed kuldsed retriiverid 1996 aasta alguses; esimesed kuldsed toodi: 6 Soomest ja 1 Rootsist. Kõige esimene koer oli emane Soomest Goldenstep Easy Winning (FIN & EST CH Hiekkakankaan Xtra-Samu x Dinky Lovely Lydia) kutsumisnimega Brita, om. Marko Sillat (kennel Stanhope). Tema oli ühtlasi ka Eesti esimese 11.augustil 1998.a. sündinud pesakonna emaks, isaks Soome-Inglismaa päritolu Tornado (POL CH Shanlimore Fabian x Nightdream Kexy Nougat). Pesakonnas oli kokku 7 kutsikat (4 isast ja 3 emast), kellest EST & LV CH Stanhope Semu, om. Piret Jõhvik, EST & LV CH Stanhope Goldenspot, om. Annika Laas (kennel Tweedlyn) ja EST V CH Stanhope Sheila, om. Ivika Alliksaar (kennel Springisland), on edukalt esinenud näitustel ja sõnakuulelikkuse võistlustel ning jätnud oma jälje Eesti kuldsete retriiverite arengus läbi oma järglaste. 1998.a. täienes kuldsete populatsioon veel 10 imporditud koeraga: 5 Soomest, 2 Rootsist, 1 USA-st, 1 Leedust ja 1 Venemaalt. 1998.a. lõpuks oli kuldsete kogu arv Eestis 24 koera. Kasvatamise alguseks võib siiski lugeda aastat 2001, mil sündis juba 4 pesakonda.
Tõu kasutusotstarve
Kuldne retriiver on jahikoer, kes toob jahimehele kätte lastud linnu, jänese või mõne muu väikese saaklooma. Samuti kasutatakse kuldseid päästekoertena, pommikoertena, narkokoertena, pimedate juhtkoertena ja teraapiakoertena. Oma sõbraliku loomuse tõttu elavad nad peremehest lahutamise üle ja lepivad uue peremehega kergemini kui mõni teine tõug. Nii saab neid dresseerida ja seejärel pimedale omanikule anda.
Kuldne on suurepärane perekoer, ta on väga sõbralik ja heatahtlik, omab suurt töötahet ja soovi peremehele meele järele olla, mis teeb tema dresseerimise võrdlemisi lihtsaks.
Tänapäeval peetakse kuldset peamiselt pere- ja seltsikoerana, kellega saab harrastada mitmesuguseid koeraspordi alasid. Jahikoerana leiab kuldne võrreldes varasemaga harvem kasutust.
Allikas: internet
No comments:
Post a Comment