Cliff

neid kolme kuud lapsepõlvesuve jäin alati linna lasteaeda või kooli minnes taga igatsema, kuni leidsin enda arvates lahenduse - võtta linnakorterisse koer! Nii ilmus mu ellu Cliff, armas hõbehallivöödiline krantsike. Loomulikult polnud vanemad mu otsusega nõus ja Cliff viidi vanaema juurde maale. Nii hakkasin ma nädalavahetustel maale sõitma. See mu vanematele ka hästi ei meeldinud ja ega vanaema ka päriselt Cliffi omaks pidanud, nii et Cliff kolis elama ühe mehe juurde lähikonnas, nii et sain teda ka õhtuti pärast kooli vaatamas ja jalutamas käia. Eks mu vanemad hakkasid pikapeale sellega harjuma ja aru saama, et see pole vaid ühe tüdruku järjekordne kapriis ja kui siis juhtus, et see tore meesterahvas töö tõttu kolima pidi ja nähes mu tõsist kiindumust Cliffi minu kasuks temast loobumisotsuse tegi, andsid järgi ka vanemad ja nii saingi ma endale päris oma koera!
Cliff elas meie perega kõrge vanuseni, ka mu ema kiindus temasse aastatega väga, Cliff on ka koer, kellega astusin koos esimesed sammud koerandusmaailmas, käies temaga koertekoolis, eksamitel ja võistlustel ja seda vägagi edukalt, kuigi tõele au andes oli see suuremalt jaolt Cliffi enda teene, kuna ta oli teenistusvalmis ninaotsast sabaotsani ja nautis töötegemist tohutult!
Aitähh sulle, Cliff, nende koosveedetud aastate eest, sa jääd alatiseks mu südamesse alles!